Tuesday, December 23, 2014

Jõulumõtisklused.

Yo!

Mõtlesin küll, et alles aastavahetuse paiku kirjutan siia miskit, aga tekkis tahtmine ennast välja elada ja kus mujal, kui mitte siin?

Ohjuudas, milline aasta! Ma ei mäletagi, millal mul oleks olnud nii tegus ja nii emotsionaalne aasta eelnevalt. Tegelikult sai kõik muidugi alguse eelmisel aastal, aga selle aasta algul võtsin lõpuks enda elu ohjad enda kätte ja otsustasin midagi kasulikku ka ette võtta enda eluga. Niimoodi siis saigi alguse see, et teen ja kogen enda jaoks uusi asju. Sellel põhjusel ma üldse siin ka kirjutan praegu. Üllataval kombel olen isegi suutnud elus hoida seda siin. Mitte küll nii tihti kui tahaks, aga siiski, olen pidanud kinni lubadusest.

Lubadustest rääkides, ma olen hakanud sellel aastal vihkama seda, kui ei peeta kinni nendest. Tänapäeval on kuidagi nii võimatu loota, et keegi suvatseb enda sõna pidada. On muidugi erandeid, kus tõesti juhtub midagi ootamatut ja pead enda lubadust murdma, aga see ei tähenda, et see niimoodi peakski jääma. Saab ju enda lubaduse täitmise teisele ajale nö nihutada, aga seda tehakse harva millegi pärast. Tänu sellele, et minu suhtes on tohutult see aasta lubadusi murtud, siis õppisin ma väga palju inimeste kohta, keda ma olen pidanud enda headeks sõpradeks. Tuleb välja, et minu suhtes nii ei tunta ilmselt. See on muidugi väga masendav, et inimesed, keda ma tean lapsepõlvest saadik, otsustavad sulle selja pöörata ja pigem mõelda enda heaolule (mis on muidugi mõistetav mingil tasemel), kui sellele, kuidas ta saaks, lisaks endale, ka teistele head teha ja kasulik olla. Ma andsin endast sel aastal kõik, et paljudele sõpradele vastu tulla ja neid aidata, kuidas sain. Ma tegelikult ei oodanud isegi mingit tagasiteenet ega midagi, aga üldiselt nad ise lubasid suure suuga ei tea mida kokku. Siiani ootan, millal need sõnad ka tegudeks saavad. Ei tea isegi, millal ja kas need teoks saavad. Lühidalt, ma pettusin tohutult palju oma vanades sõprades. Võin aga uhkusega öelda, et need inimesed, kes mu elus on olnud lühemat aega, on saanud mulle palju lähedastemaks ja usaldusväärsemateks sõpradeks, kui need vanad olijad. Nemad on healjuhul tuttavad nüüd, kellele viskad ehk käppa, kui peaksid kuskil mööda jalutama. Samas on ka neid, kes tänaval sind enam isegi ära ei tunne, sest pole nii ammu kohanud. Kahju muidugi on, aga mis seal parata, elu on selline. Inimesed/sõbrad tulevad ja ka lähevad. Aga on hea teada, et on ka neid, kes jäävad! :) Mõned sellised mul õnneks eksisteerivad endiselt. Näeme küll harva, aga alati kohtudes on palju rääkida ja hea tujuga minnakse jälle laiali, et järgmine kord sama emotsiooniga jälle kohtuda. Ja muidugi on selliseid, keda näen igapäevaselt, aga kunagi ei teki mingeid pingeid ega jamasi nendega. Olgu nad kõik kiidetud! :D

Oli üks lahedam istumine Mariani ja Krisiga :D


Mis mul veel südamel oligi? Ahjaaaa, kes ei tea, siis ma võtsin endale kassi! :) Ülevaloleval pildil on ka näha teda. Nimeks sai ta endale Gary (Käsnakallest selle teo järgi, kes peaks aväidetavalt kass olema), aga ma kutsun teda peamiselt nimega Mau :D Tegelikult on ilge nunnu elukas ja räme pugeja, aga samas on ka totaalne psühh. No täpne koopia mul. Ka mina olen selline energiline ja tegutseja ja vahel vajan rohkem tähelepanu, aga samas jälle mingihetk olen selline omaette ja vaikne ning siis küsitakse, et mis mul viga on. Vahel lihtsalt on vaja omaette ka olla.

Mida ma siis see aasta õppisin?

Esiteks kindlasti seda, et paratamatult pean ma edaspidi hoolikalt mõtlema, enne kui kedagi abistan. Mul ei ole absoluutselt mitte midagi selle vastu, kui keegi julgeb abi küsida minu käest. Ma hindan seda, et nad peavad mind piisavalt võimekaks, et nende probleemile lahendus leida. Aga kui sellest areneb mingi olukord, kus mina jään kannatajaks, siis ilmselgelt ei ole tahtmist enam niimuuseas kellelegi vastu tulla. Eelkõige käib siin jutt muidugi raha laenamisest. Sellega olen ma see aasta ikka väga korralikult vastu pükse saanud ja paratamatult on see ka mõned kiilud suhtlemisse löönud. Eks peab paika see ütlus, et kui tahad sõpra kaotada, siis laena talle raha. Samas muidugi on sellele vastuväide, et kui laenad sõbrale raha ja ta ära kaob, siis oli see väärt investeering. Selliseid sõpru mul tõesti vaja ei lähe. Kui annad mulle lubaduse, siis pea sellest ka kinni või kui tekib ootamatu olukord, siis leia lahendus sellele ise, mitte ära aja teiste kaela ega tekita mulle lisaks mingeid jamasi!

Teiseks seda, et mul on kindel soov ja tahe tegeleda asjadega, mis mulle rõõmu ja naudingut pakuvad. Õnneks mul on võimalus teha tööd, mis mulle tõeliselt korda läheb ja mida ma teen rõõmuga. Sellega kaasnevad hüved on muidugi boonus omaette, mida igaüks ei saaks enda alal. Aga need hüved ongi ainult boonused, ma ei tee seda tööd ainult nende pärast. Ma pole kunagi tahtnud teha tööd ainult raha pärast, sest nii tekib inimestes masendus ja viha, mis on kaks emotsiooni, mida ma ei soovi enam kogeda.

Kolmandaks seda, et planeet Maa on täis vapustavaid kohti ja ma tahan võimalikult palju reisida. See Euroopa tripp oli väga fantastiline kogemus ning kavatsen ka edaspidi teha sarnaseid trippe.

Niisiis, võib öelda, et on olnud suhteliselt tegus ja erakordne aasta. Arvestades, mis muutused ma enda elus olen teinud, siis uus aasta saab tulla ainult parem. :)
Kindel plaan on, et aastal 2015 jätan ma suitsetamise lõpuks maha! 15 aastat saaks märtsis ja selleks ajaks plaanin ma vähemalt 2 kuud juba ilma olla. Alkoholi ma ilmselt enda elu jooksul ei puutu. Juhiload kahjuks küll lükkusid järgmisesse aastasse, aga arvestades, missugune mu elu viimased kuud olnud on, siis ma oleks tõsiselt üllatunud, kui ma oleks suutnud veel ka autokoolile ja eksamitele keskenduda. Aga on jälle midagi, mille nimel ennast liigutada ja tagant sundida uuel aastal. Auto ootab juba kevadest saadik, et sõitma minna. Juhti ainult vaja nüüd. :)
Nagu ütlesin, siis kavatsen kuskile ka reisida ja loodetavasti õnnestub see juba uuel aastal. Sihtkoht ja marsruut on veel küll teadmata, aga millegipärast tõmbab UK poole ikka. 2013 novembris sai Londonis käidud, aga tahaks natuke kauem seal linnaga tutvuda ja miks mitte ka ülejäänud riiki avastada. Muidugi Šotimaa on olnud mul aastaid unistuste sihtkohti ning Iirimaa tundub ka väga huvitav riik. Samamoodi Hispaania, Belgia, Holland, Saksamaa jpt Euroopa riigid ja väljaspool Euroopat ei hakka hetkel lugemagi. Igaljuhul mõtteid on, aga eks näis, mis siis ka õnnestub realiseerida. :)
Igatahas uue aasta missioon on paigas: saada ennast nulli jälle rahaliselt, mis on hetkel miinuses, tänu mõnele halvale investeeringule ja siis hakata mõtlema, kuidas ennast plussi saada, et enda seiklushimu rahuldada. :)

Igatahes mõttetera ka kõigile, kes seda loevad: olge abiks kõigile, kes abi paluvad, aga ärge laske enda heatahtlikkust kurjasti ära kasutada. Ja kui juhtub selline olukord, siis ärge olge nii leebed kui mina. Võidelge selle nimel, mis väärib võitlemist ja ärge unustage ka enda heaolu ära, sest ega teised ei pruugi sinu heaolust niipalju hoolida, kui sina teiste omast! Kahjuks räägin isiklikest kogemustest ja ei soovi kellelegi sama saatust, mis minule on kaela sattunud. Hoidke oma lähedasi ja sõpru ja ärge pange raha enda elu prioriteediks. Ma pole kunagi olnud materiaalne inimene ja ausalt, ma võiks kõik need võlad likvideerida ühe lausega, aga siin on asi põhimõttes juba. Mulle ei meeldi, kui lubadusi murtakse, sest inimese kõige suurem vara minu silmis on tema sõnad ja teod. Kui sa ikka midagi lubad, siis tee enda sõnad ka teoks!

Olge ilusad ja ohutuid ning ilusaid pühasid! Ja mõnusat aasta lõppu ka. Loodetavasti tuleb 2015 ka kõigi mu sõprade jaoks unustamatu ja igati positiivne aasta! Ma igatahes annan endast parima, et olemas olla kõigile oma sõpradele, kes mind vajada võivad. :)

Järgmise korrani!

Saturday, December 13, 2014

Vahekokkuvõte...

Hola!

Pikk aeg vahele jäänud jälle, tervelt 2 kuud. No vahepeal olen natuke igavamat elu elanud, kui nii võib öelda :D Mõni kutsuks seda rutiiniks või igapäevaeluks ilmselt, aga mulle ei meeldi tavaline ja igav elu väga. Tahaks igasugu asju koguaeg teha ja kuskil käia, seigelda, näha, kogeda. Ilmselgelt muidugi palju asju jääb ka aja/raha puudusesse kinni, mis on kuidagi veider surnud ring - kui on aega, siis pole sellel hetkel raha ja kui on raha, siis pole aega. Ja nii ta siis kulgeb, elades päevast päeva. Hetkel muidugi käib kerge taastumine sellest reisist, sest rahaliselt tekitas ta mulle väikese augu, mis vajastäitmist ja nüüd aastalõpuks saan ilusti normi tagasi selle õnneks :)

Aga nagu kombeks, alustame sealt, kus pooleli jäi. Peale reisi siis kogusin ennast paar päeva ja siis suundusin tööle tagasi - raadio vajab siiski töölisi ka, ei ole ainult arvuti teha seal kõik :D Anyway, kuna reis oli ajule kerge restardi vahepeal teinud, siis tuletasin tasakesi endale asjad uuesti meelde, mida ja kuidas tegema peab ja olingi jälle omas elemendis. Siiani olengi siis tegelikult peamiselt tööle keskendunud ja üritanud oma asju uuesti järje peale saada. Tagasitulles muidugi jagasin kingid ka laiali, mida kellele tõin :)

Keeruline on meenutada muidugi kõike, mis toimunud on selle kahe kuu jooksul, seega peaks ikka vist tihedamini kirjutama :D Seega ilmselt jääb midagi siin mainimata, aga meh, pole hullu. Vahepeal sai ka Tre Raadios tööle hakkamisest 6 aastat täis :) Ma arvan vähemalt, et on 6 aastat, sest isegi parima tahtmise juures ei suuda meenutada, mis aastal täpselt ma otsustasin lambist eetris häält tegema hakata, aga igaljuhul kooli sügisvaheajal see toimus. Rohkem kui 6 kindlasti ei ole, aga võib ka vabalt 5 olla. Igatahes, päris pikk aeg. Ja mõeldes, kust ma alustasin ja kus ma nüüd olen, siis ikka väga õnnelik olen, et siiani olen suutnud vastu pidada ja mitte lõpetada. Järelikult ikka olen õigel alal :) Siis muidugi oli ka Kady sünna Kaius, kuhu tee viis. Õde otsustas ka enda sünnat pidada seal, aga päev varem ja perega, kuhu mind vist ei kutsutud, sest ma olin eetris rahuliku näoga sel ajal, muidu oleks ilmselgelt kellegi ennast asendama leidnud :D Ja nii ma ei saanudki õele sünnaks enda tarkusi jagada, aga järgmisel aastal siis ehk, kui ta minu vanuseks saab.
Ja nii vist oktoober läbi saigi. Ei jõudnud midagi pöörast ega uut korda saata, sest oli vaja elu uuesti käima tõmmata ja asjad korda ajada, mis soiku olid jäänud.
Novembris muidugi otsustasin võtta osa Movember väljakutsest. Ma eriline vuntsifänn ei ole, seega otsustasin, et habet ei aja siis. Peale reisi muidugi pügasin ta talutavamaks, et veel jõuluvanaks päris ei peetaks, aga novembri lõpuks oli sama pikk jälle tagasi. Igatahes, sain vähemalt vastu peetud. Äkki järgmisel aastal suudan vuntsi ka siis lõpuni kasvatada. See muidu point ongi tegelt üldse, kui ma ei eksi :D

Samas tegin ma novembris veel ühe eksperimendi: nimelt ütlesin ma terve nädala peaaegu kõigele "jah". See tähendab, et nendele pakkumistele, mis ei olnud mulle kuidagi kahjulikud. Lihtsalt huvi pärast (olin vaadanud filmi "Yes Man" ja sealt sain siis inspiratsiooni natsa), et mis juhtub. Ausaltöeldes, ma soovitaks KÕIGIL seda teha ja mitte ainult mingi perioodi vältel! Mida rohkem sa elus "jah" ütled, seda enam lahedaid ja uusi asju sa koged! Mulle oli sellest väga suur abi, et selle ette võtsin ja nüüd ütlen tunduvalt rohkem "jah" igasugu pakkumistele. Ja tõepoolest, juhtub paremaid asju tänu sellele. Detailidesse ei hakka siin laskuma, aga soovitan soojalt seda teha. Aga muidugi mõelge enne, kas teatud pakkumised teile kahjulikud pole (kui keegi ikka teile heroiini pakub, siis jookske minema parem). Ja nädala sees joomised pole ka muidugi hea mõte, võib tööl kätte maksta järgmine päev. Seega, rohkem positiivseid kogemusi ja huvitavamat elu, öeldes rohkem "JAH"! Go for it! :)

Veel sai novembris käidud kahel kontserdil - 11. novembril Saku Suurhalli OneRepublicut kuulamas/vaatamas ja 29. novembril Sinilinnus M.O.P. järgi bounce'imas. Mõlemad kontserdid olid väga head. Republicu oma oli muidugi täiesti teistsuguse stiili ja kõige muuga, mida ma tavaliselt kuulan ja fännan, aga kuna oli võimalus tasuta minna, siis loomulikult läksin :) Igaljuhul jäime rahule kõik, täismaja ja jutud, aga kahjuks kontserdi lõppedes ja trolli peale minnes, otsustas üks segane autojuht meie nina all jalakäija sebral alla ajada, mis pani päris karmi põntsu kõigile meile. Siiani on kerge paranoia peal isegi rohelise tulega teed ületada sebral, sest ei tea iial, millal mõni lollakas otsustab eeskirju rikkuda.
Ei näinud selle kohta mingit kajastust ka meedias, seega ei tea, mis täpsemalt juhtus ja kuidas asi lõppes, aga jalg oli vist ikka päris puru kannatajal. Loodetavasti on nüüdseks terve juba. Seega olge liikluses endiselt ettevaatlikud!
M.O.P. aka Mash Out Posse live oli muidugi klass omaette. 100% hip-hop ja tõsine lajatamine! Sinilind on üldse lahe koht, peaks seda tihedamini külastama. Üle pika aja üks kontsert muidugi, mille pilet ma ostsin (tavaliselt kasutan tutvusi muidugi ;) ) ja mille eest ma oleks isegi ilmselt 3x rohkem olnud nõus maksma, sest see oli tõepoolest fantastiline. Super elamus ja samamoodi täismaja. Otsustasime vennaga enne live'i käia vetsus ja suitsul ka käbe ära, et siis saaks rahus nautida, aga muidugi suitsul olles otsustasid nad just lavale minna ja tagasi saali saamine suitsuruumi poolt oli täielikult võimatu. Kuidagi joppas ja sealsamas asuva baari taga olid uksed, kust siis lahke töötaja meid õue lasi ja siis läksime ringiga uuesti saali täiesti taha. Õnneks oli seal piisavalt ruumi, sest saal oli täiesti puupüsti täis ja poleks liikudagi saanud seal massi sees. Aga ega elamus seetõttu väiksem ei olnud! :) Polegi kunagi aru saanud, miks ronitakse sinna kõige suuremasse massi teineteise vastu hõõrduma. Ma pigem naudin kontserti tsipa eemalt, aga suurema liigutamis- ja hingamisruumiga. Live kestis mingi tunnijagu ja siis tulime sealt tulema.
Enne muidugi juhtus ka seal omajagu huvitavaid seiku. Tänaval suitsu tehes küsiti mult vennaga kokaaini niimuuseas näiteks. Ma ei osanud isegi midagi vastata talle, suht tummaks lõi see küsimus :D Mingi vene kutt visati välja, sest ta oli otsustanud, et ta on tippklassi MC ja ronis Criticali set'i ajal lavale ja haaras mikri. Turvad muidugi eemaldasid ta sealt ja toimetasid õue ning pidu jätkus.
Koju jõudsime umbes kella kolme paiku öösel ja siis rääkisime mu juures hommikul poole 7'ni vennaga juttu lihtsalt. Ei teagi, kuidas uni peale ei tikkunud. Igaljuhul, väga väärt elamus ja väga rahul jälle! :)
Novembris täitus veel lisaks 6 kuud karsklust. Endiselt parim otsus, mis teinud olen :)

Detsember jätkus töiselt, sest enne uut aastat tahaks väga palju asju kaelast ära saada, sest uude aastasse ei ole ju hea vanu asju kaasa võtta? Kuskilt nagu on kõrva jäänud selline asi. Ema sünnat sai tähistatud ja üle pika aja siis peaaegu kogu perega koos oldud (Aiki kahjuks oli puudu). Siis 5. detsembril sai käidud komandeeringus ehk siis kandsime raadios Järvakandist pidu üle. Traffic esines ja sain kõigilt autogrammid ka. Mitte endale, sest ma pole suurem fänn neil, aga sõbrannale, kes peab neist vähe rohkem lugu :P (Stig ja Silver käisid päev enne ka Soovikas intekal ja laulsid Für Eliset laivis ka seal muidu.) Peale pidu sai Kaiu mindud, sedakorda sõbra juurde, kus pole ka aastaid käinud. Väga lahe nädalavahetus oli igaljuhul jälle :)

Peale seda produktiivne töönädal jälle. Soovikas käis külas ka Artjom Savitski, kellega siis rääkisime tulevikust, muusikast, tema tegemistest ja paljust muust. Tre Raadio kodukal on võimalik järgi ka kuulata. Ma pole enne Artjomiga kohtunud, aga väga muhe inimene on. Jättis väga sümpaatse mulje :) Ma pole kunagi tundnud ennast väga mugavalt või vajadust artistidega ja avaliku elu tegelastega suhelda ja nö "lipitseda", aga tasapisi selle raadiotööga olen erinevate inimestega suhelnud siis eetris ja eetriväliselt ka natuke ja jätavad alati positiivse ja hea mulje õnneks :) Pole veel ilmselt ülbete artistide otsa sattunud :D Aga siiski edaspidi ei kavatse ka nendega igal võimalusel suhtlema minna kuskil üritusel. Las nad olla, neil ilmselt niigi piisavalt inimesi elavad kuklas ja pole mind sinna lisaks vaja, lihtsalt selleks, et ma teda võibolla tean natuke kuidagi :D Kui juhtume suhtlema, siis muidugi ei põgene ega varja ennast elueest, sest huvitavate inimestega ikka lahe rääkida :)

Nii, ja nüüd tänapäeva tagasi. Praeguseks olen tagasi Rakverest, kus sai 12. detsembril käidud üle pika-pika aja jälle (viimati oligi 2013 oktoobris vist). Tomil oli sünna (kes Toomast ei tea, siis üks mu väga-väga hea sõber) eelmisel nädalavahetusel, aga kuna me siis ei saanud kahjuks minna, siis otsustasime see reede külastada. Lisaks oli muidugi boonus see, et üks väga lahe ja hea bänd esines Rakveres siis just. Kära Kantsis ühesõnaga sai esimest korda ära käidud. Tavaliselt on see hard-rock pubi, aga aegajalt korraldatakse seal ka eriüritusi. Sedakorda siis "Digital Digital" nimeline bänd, kes Eestis esineb väga harva, kuigi on Eesti punt. Teevad live dnb'd ja VÄGA lahedalt! Esimest korda kuulsime-nägime neid 2013 märtsis, kui nad soojendasid Rock Cafe's Example'it ja hakkas meeldima. Aga kuna nad Eestis väga ei esine või siis kuskil väga piiri läheduses, siis oli see super võimalus tabada 2 kärbest ühe hoobiga - Tomi sünnat pidada ja nende live'i näha. Rakverre saime õnneks autoga ja tagasi ka. Live oli tip-top, aga kahjuks oli rahvast väga vähe seal. Muidugi need, kes olid, fännasid ja reivisid suurima rõõmuga. Enne bändi mängis nende üks liikmetest väga super head mussi ka. Breaks, dnb, dubstep jms. Polnud ammu sedasorti peol käinud ja Kära Kants on väga lahe koht, mõnus miljöö ja suht normaalne rahvas tundus ka olevat. Paar erandit muidugi oli, aga ei midagi hullu. Pärast live'i mõtlesime, et läheme Tomi juurde tagasi, sest kell oli juba mingi 3, aga siis jalad viisid rahvast millegipärast Mjau'sse. Nojah, sai siis see asutus ka kaine peaga külastatud lõpuks :D Polnud väga hullu midagi õnneks. Puhtjuhuslikult sain seal Oleg Grossi venna/õe-pojaga tuttavaks suitsuruumis. Tüüp tegeleb mingite CADCAM nimeliste asjadega, mis pidi igaljuhul väga tulutoov ettevõtmine olema. Iseenesest normaalne tüüp, kartsin algul muidugi, et tuleb plõksima vms, aga täitsa sõbralikult ja täiesti lambist hakkas rääkima muga seal, kuna olin üksi. Samas muidugi jättis sellise inimese mulje, kes raha nimel kõigeks valmis, aga eks see oli alkoholist tingitud tal. Oh well, ei kujuta ette, kas enam kunagi samasse ruumi satume, seega las ta olla ja las teeb oma asja edasi :D
Peale Mjau'd siis saime lõpuks Tomi juurde mindud kuidagi. Umbes 6 ehk jõudsime tuppa. Magama saime mingi 8 paiku alles ja 12 sai ärgatud. Seega, 4h und ja siiani üleval miskipärast :D Aga väga lõbus nädalavahetus jälle seljataga ja Tomi on alati hea näha, nagu ka teisi Rakvere homiesi, nagu Joonas ja paar Tomi sõpra veel, kellega olen suhelnud eelnevatel Tomi sünnadel. Lahedad inimesed kõik ja väga hea meel, et olen nendega tutvunud.

Nüüd on aga aeg sealmaal, kus vaja viimased paar nädalat veel pingutada, et enda asjad jonksu saada enne uut aastat, siis saab uuel aastal hakata uusi seiklusi planeerima :) Korraks käis mõte läbi, et tahaks minna Inglismaale uuesti, aga seekord kauemaks kindlasti. London vajab taas-avastamist ja tahaks põhjapoole ka minna, eriti Šotimaale. Kuid see on esialgu plaan ainult ja vaja uurida, kas keegi oleks nõus liituma ja siis midagi kindlamat paika hakkama panema ning raha koguma :) Seega, kes huvitatud, siis võib märku anda. Läheks teeks väikese seikluse sealpool. Õnneks keelega ei tekiks seal raskusi, nagu mujal Euroopas võib juhtuda :D

Selleks korraks igatahes kõik. Kuu lõpus teen ka väikese kokkuvõtte tervest aastast ja ehk panen kirja ka mõned plaanid, mis uuel aastal kindlasti teoks tahan teha :)

Nagu ikka, olge ilusad! :)

Wednesday, October 15, 2014

Eurotrip vol. 6 - tagasitulek.

Ahhoi!

Nagu aru saada, siis olen nüüdseks Eestis juba tagasi ja tripp on läbi saanud selleks aastaks. Nüüd on veel väike lühiülevaade sellest, kuidas tagasitee kulges. Kuna Horvaatia oli VÄGA pikk postitus, siis teen selle natuke lühema, kuna väga palju polegi kirjutada, sest tagasi tulime suhteliselt ruttu ja seiklusvaeselt. No tegelikult ikka toimus ühtteist ja püüan need ikka kirja ka panna, niipalju kui nad mul meeles veel on :) Kirjutan iga riigi kohta siis natuke, mis tagasiteel ette jäid.

Sloveenia
Tegelikult oli meil plaan Sloveenias pikemalt ringi trippida, aga kuna Itaalia ja Horvaatia panid meile rahaliselt päris korraliku põntsu, siis otsustasime ainult külastada pealinna, Ljubljanat ja siis edasi sõita. Tegelikult on Sloveenias palju vaadata ja kogeda. Seal on igasugu koopaid ja loodus on üleüldse vaatamisväärsus omaette. Lisaks kuumavee allikad (mis on muidugi SPA'deks kõik tehtud), kes soovivad lõõgastuda ja väikest terviseparandust saada. Aga ilmselt jääb see riik mul hiljemaks avastamiseks. Igatahes üle piiri jõudes hakkasime ööbimist otsima ja käisime järjest kõik öömajad läbi, mis teele jäid. Kõik on kirved seal ja 25€/nägu on suht keskmine hind. Lõpuks leidsime joppamise peale ühe kodumajutuse ja tegime kurba nägu, et meil ainult 60€ võimalik maksta ja läks õnneks :) Vastutasuks soovis omanik Eesti euromünte mõningaid ja vanaisa oli tõsiselt õnnes, sest leidis sama huviga inimese. Vahetasid seal hommikul siis münte ja sloveen maksis isegi peale ning andis mõned väga haruldased mündid ka vanaisale. Andsime härrale ka oma kontakti ja aadressi, et kui ta kunagi Tallinnasse satub, siis võib ühendust võtta ja saab tasuta öömaja. Jätkasime teed Ljubljanasse.
Ljubljana on omamoodi veider linn. Väga huvitav ja pika ajalooga, aga samas kuidagi kuiv ja igav. Käisime sealses lossis ka ära (soovitan edaspidi alt osta transpordile lisaks ka lossipileti, sest muidu peab lossis ostma kallimalt, et näha osasi kohtasi). Polnud väga ülemõistuse muljetavaldav ja vaade linnale ei olnud sealt ka võimas. Linn on kuidagi segunenud modernsega ja ei ole seda vanalinna ajaloo hõngu. Tegime siis ka kohustusliku ringi seal ja soetasime ka meeneid loomulikult. Kaua ei kannatanud seal olla, sest linna ümber on põllud ja keegi otsustas väetada vms, sest linn haises jõhkralt virtsa järgi. Sügis pole seega parim aeg, et seda linna külastada :D
Sloveenias ja paljudes teistes Euroopa riikides on ka kohustuslik vinjetta, mis lubab sõita kiirteedel ehk maanteemaks lühidalt. Meil oli ta ostetud kui lahkusime Itaaliast ja sõitsime väikse jupi läbi, et Horvaatiasse jõuda ja selle kehtivusaeg oli 7 päeva. Me muidugi ei teadnud, kust neid osta saab ja eeldasime, et kuskil tollipunktis peetakse kinni ja kohustuslik ostmine jälle. Aga ei miskit. Sloveenia-Austria piiri peal siis saime omale ka õppetunni, et seda saab osta bensukatest ja kuna oli 1 päev üle, siis trahv on 300€, kohe makstes 150€. Kui kohe ei maksa, siis jäävad dokumendid politsei kätte ja sa oled praktiliselt sõiduvõimetu edasi, siis ei jäänud meil muud üle muidugi, kui see 150€ ära maksta, kuigi üritasime ka paluda, et piirdutaks hoiatusega, kuna meil polnud tõesti õrna aimugi, kust seda osta ja turistid jms. Ei jopanud, aga õnneks hoiatas, et Austrias on ka see kohustuslik (mis meil eelnevalt loomulikult puudus, kui 3 päeva seal trippisime) ja soovitas kohe piiril ära osta, mida ka tegime. Igatahes, kuradi nõme värk ja jälle põnts eelarvele. Lihtsalt teadmiseks kõigile, et te sama viga ei teeks.

Austria
Austrias oli meil 1 kindel siht - Viin. Tegelikult oli see plaanis juba esimesel korral, aga kuna ilmad läksid seal suht käest ära sel ajal, siis otsustasime selle tagasiteele jätta Ungari asemel. Sloveenia oli samuti plaanis tegelikult enne Itaaliat läbi seigelda, aga oh well.
Otsisime mingi kämpa ka, mis Viinile lähedal oleks ja jäi silma Camping Wien West. Selle kõrval oli mingi privaat kämpaplats, kuhu algselt sisse sõitsime kogemata ja mis nägi väga spooky välja, aga õnneks leidsime õige üles kohe ka. Check-in oli kuni 17.30, aga seal võis siis tuimalt endale koha hõivata ja hommikul klaariti. Uurisin sealt ühe naise käest, et mismoodi käivad asjad, ja ta ütles, et jah, pargi kuhu tahad ja üks bungalow on tema kõrval vaba ka, uks ainult ei käi korralikult. Meil oli savi suht juba ja hõivasime selle. Siis muidugi avastasime, et lisaks katkisele uksele oli veel aken katki löödud ja tundus, et keegi oli ka nurka kusenud. Aga öö saime veedetud ja hommikul siis saime teada, et see tuba oli tegelt renoveerimisel, aga polnud ühtegi silti pandud, seega polnud meil aimugi. Maksime siiski 15€ selle öö eest, sest voolu ja kõike siiski kasutasime ja õnneks oli sealne mees väga chill ja oli rõõmuga nõus. Win-win. Algne plaan oli, et ärkame kell 7 üles ja teeme külma, aga mu südametunnistus ei lubanud. Ja sõit jätkus siis.
Viin on väga võimas linn. Kahjuks nägime ainult väikest osa sellest. Vanaisa tahtis ilmtingimata sinna minna, aga kui kohale jõudsime, siis ei osanud ta enam midagi peale hakata seal ja siis uitasime niisama ringi. See on linn, kus peaks vähemalt 2-3 päeva kohapeal olema, et kõike kogeda ja näha. Ma ise tahtsin ka tõsiselt sinna minna, aga kuna mul olid rahad juba läbi omadega, siis ei saanud ma sealset kogemust täielikult nautida. Aga sain kindla teadmise, et ma külastan seda linna kindlasti uuesti. Kahjuks ma muidugi saksa keelt puhtalt ei räägi, aga saan aru ja lugeda oskan piisavalt, et saaksin seal hakkama ja muidugi inglise keeles on võimalik suhelda alati. Viinis on ka väga lahendakunstniku majad, mida soovitan järgi tsekkida - Hundertwasser on mehe nimi. Google aitab :) Väga lahe ja omapärane ja sisemus pidi olema suht samasugune trippy :D Ja nii lõppes meie Austria reis. Muidugi saime veel kiiruse ületamise eest trahvi ka Austria-Slovakkia piiri peal, mis tegi tuju kohe ERITI heaks :D

Slovakkia

Slovakkia jäi meil reaalselt ainult läbisõiduriigiks. Bratislava on puhas tööstuslinn, seega polnud seal midagi vaadata. Samamoodi pidi olema palju allikaid, kuhu niisama ei pääse, seega see jäi ära. Loodus muidugi oli ilus, aga polnud aega nautida ja rühkisime uljalt edasi Poola poole. Muidugi Bratislavast väljasõidul sattusime avarii otsa ja tiksusime mingi tunni liiklusummikus. Ka Slovakkias on muide see vinjetta vajalik, õnneks küsisime kohe esimesest tanklast. Tõesti, kui võimalik on, siis vältige neid riike, kui on ainult läbisõiduks. Kui muidugi nädala jooksul tagasi tulete ka, siis on kasulik. Eks ise teate :D
Aga panime suuna kohe Poola lõunas, Zakopanes ühele kämpale, kus olid ropult odavad hinnad ja lootsime, et saame õhtuks kohale. ETA oli küll 22.30 või miskit sellist, aga siis hakkasid jälle pihta igasugu jamad. Vanaisa pirtsutas, et tal vaja sularaha kindlalt välja võtta, et igaksjuhuks peab olema (ei olnud vaja)! Siis ekslesime muidugi niisama ka ringi, sest pinge õhus ja stress laes ja siis otsustasime ööbida ikka Slovakkias, et vältida mõttetud küttekulu. Leidsime mingi väga chilli koha Banska Bystrica külje all, kus öö veeta. Soovitan, kes sinnakanti satub kunagi. Hind on väga soodne ja tingimused väga super (Y)
Sealt siis suund edasi hommikul Krakowi peale, sest lubatud oli vanaisale, et sõidame sealt vähemalt läbigi, kui tervet päeva ei veeda. Vahepeal avastasime, et sügis on ka kätte jõudnud, sest Horvaatias oli endiselt kõik alles ilus, soe ja roheline, aga Slovakkias nägime siis kirjut metsa ja ilusaid kontraste. Väjas oli küll soe, nii 20-21 kraadi, aga jah, oli tunda sügist siiski.

Poola

Poola kuidagi suutis mulle väga superhea mulje jätta. Ma pole kunagi sellest riigist mitte midagi arvanud, peale selle, et sealt tuleb läbi sõita, et Saksamaale saada. See ongi ainult läbisõiduriik paljudele. Ja noh, rekkameestele muidugi on see tähtis riik. Aga esimene külastus suutis jah mind väga positiivselt meelestada ja tulin rõõmuga teist korda sealt läbi. Kahju on muidugi, et ma ei saanud isegi Krakowis täispikka päeva veeta, et tuuseldada ja avastada jms, aga käisin raekoja platsil, nägin paari tähtsat hoonet, neid hobuseid, mis on seal teemas ja ka killukest minevikust, kui hakkas käima "Flying Steps - We are electric" ja kohalikud B-Boyd keset tänavat hakkasid siis tantsu lööma. Sain videole ka ja väga mõnusa nostalgia tekitas. Vanaisa muidugi käis ka linnapeal omi vanu aegu meenutamas. Jõudsime korraks tülli ka minna, sest keegi teine peale vanaisa ei tahtnud üldse linnapeale minna ja ta siis läks üksi, aga unustas rahakoti autosse suure tuhinaga. Ivi ja mina läksime natuke hiljem, et jalgu sirutada ja noh, et käidud. Aga jäin rahule ja kindlasti plaanin uuesti minna, et linnaga lähemalt tutvuda. Krakowi vorsti ei jõudnud ka proovida :D
Peale Krakowit siis edasi Warssavi poole. Loomulikult keegi ei osanud jälle sõita ja passisime ummikus, sest avarii oli. Liiklus on Poolas ka ikka väga müstiline. Närviline ja pohhuistlik ehk parimad iseloomustavad sõnad? Igatahes, seal oli meil tegelikult plaanis teha üks suur šoppamistuur, sest Poolas on kõik ülemõistuse odav. Riided, mööbel, köögistuff (potid-pannid) ja palju muud. Söögist ja alkoholist ei hakka rääkimagi. Konkreetne mõte oli neid handlowasi läbi kammida, mis on need suured-suured hulgilaod, kust tulevad väga paljud asjad lõpuks otsapidi Eestisse, kordades kallima hinnaga. Otsustasime siiski, et ei hakka üldse seekord vaatamagi ja tuleme kunagi tagasi Poola ja siis teeme korraliku ja põhjaliku tripi seal riigis. Sõitsime siis edasi põhja poole. Damn, see Poola on ikka jah metsikult suur riik. Tallinn-Vilnius ots on sama umbes, mis Poola lõunapiirist põhjapiirini sõita. Niisis pidime öö jälle Poolas veetma. Lootsime küll, et jõuame Augustowini, mis on piirile väga lähedal, aga udu tuli ja väga jõhker, seega otsus tuli lihtne, et leiame ühe noclegi, ja hommikul siis varakult edasi ja Tartusse otse. Leidsime, aga väga narts oli selle raha eest. Selline tüüpiline motell, nagu Eestis, kus lihtsalt käid umbes kedagi panemas ja siis hommikul minema. Kallis ka sellise kohta. Aga magatud sai. Hommikul sõit jätkus. Oli praktiliselt viimane ots. Tripp läbi peaaegu. Tagasi Leedu piirini sõites jäi juba tuttavaid asju ka silma ja siis hakkasime mõtlema, et kas tõesti 4 nädalat tagasi olime siin? Tundus küll nagu terve igavik oleks möödunud ja käisime kauem kui kuu ära. Poolas on igatahes lausa lust kohanimesi hääldada, eriti kui seal on 10-12 tähte, millest 1 on täishäälik :D Ikka kõvasti sai naerda, kui keegi üritas kohanime öelda.

Leedu ja Läti ei olnud midagi erilist, sest sõitsime lihtsalt otse läbi mõne metsapeatusega. Leedus on muidugi väga veider see kiirusesüsteem, sest VÄGA korralikel teedel on max kiirus 70 km/h ja kuradi mustaaugu märgid igalpool. Ma ei tea, kas need inimesed seal ei oska siis sõita, et peab nii väikseks tegema piirkiiruse? Saime kunagi igatahes Lätti ja õnneks seekord polnud õnneks teetöid niipalju, et peaks keset metsa valgusfoore toppima. Udu oli ka Lätis ja järsku ühel hetkel olimegi juba Valgas ja tagasi Eestimaa pinnal. Ostsin Poolast ka sigarello, et see Eestisse jõudes ära tõmmata, aga siiani on alles. Eks peab siis ükspäev tossama. Aga läksime siis otse Tartusse, et Ivi koju ära viia. Ta mees oli meile ka teinud metssea-kukeseene suppi, mis oli üks parimaid asju, mida ma üle pika aja söönud olin. Nojah, mees gurmaan ka, mis tahta. Edasi läksime ööseks Viljandisse, õe juurde ööseks. Ema oli ikka päris läbi ja raputas mitu korda pead, et selgemaks saada. Tol hetkel oli küll kahju, et mul lube siiani pole, muidu oleks selle otsa ise sõitnud. Aga jõudsime kohale läbi selle julma udu ja kohe keerasime magama ära ka. 900 km olime päevaga maha sõitnud umbes. Istumine väsitab jõhkralt millegipärast :D Hommikul siis muljetasime natuke ja Tallinnasse tulema. Need 160 km tundusid nii närused kogu selle tripi kõrval.

Ja olimegi tagasi. Siiamaani kuidagi harjumatu olla siin Tallinnas. Inimesed tunduvad kuidagi torssis kõik ja ilmad on ka rõvedad. Aga noh, Eesti sügis nagu ikka. Kokkuvõttes jäin ma selle tripiga igati rahule. Palju sain ka targemaks, mida mitte tulevikus teha ja kuidas paremini hakkama saab igas riigis. Ootan juba järgmist :) Suvepoole on emal plaan vanaisa kaheks nädalaks ainult Poola viia, et seal siis korralikult ja inimese kombel ringi avastada ja kõike muud, aga eks näis, kas ma ka peale mahun :D Võiks iseenesest, sest palju jäi nägemata ja kogemata. Selgub igatahes järgmisel aastal siis :)

Sõpradega võiks igatahes taolise tripi ette võtta küll, kahe autoga näiteks ja vähemalt 2 juhti ühes autos. Kes huvitatud, võib märku anda, hakkaks plaanima juba, siis jõuab raha koguda ja jooksvalt kõike paika panna :) Aga paljud riigid on mõistlikum lennukiga kohale ja siis edasi vaadata (Itaalia, Horvaatia). Aga eks tulevik siis näitab.

Vot selline ta siis oligi. Tänks kõigile kaasaelajatele ja toetajatele! :)
Olge ilusad!

Thursday, October 9, 2014

Eurotrip vol. 5 - Horvaatia

Hola! Horvaatia siis on käes lõpuks. Lendame kohe teema juurde siis :D
Olime juba harjunud, et Itaalias oli soe, seega ei kõigutanud esialgu see, et väljas 25 kraadi sooja ja mõnus päike. Aga et see ilm siiani on selline, oli küll tore üllatus. Ma päevadest väga ei tea midagi, millal jõudsime jne, sest puhkus on ja ei viitsi väga süveneda sellesse. Tean ainult seda, et nädala pärast peaksime olema Eestile väga lähedal juba. Poolas ilmselt. Aga kuna seal on külm, siis kavatseme siin nautida päikest niipalju, kui võimalik. Praeguseks olen päris hea jume peale saanud :D Aga okei, alustame ikka algusest.
Sloveeniasse pöördume korra tagasi. Et sealseid maanteid pidi sõita, peab ostma 15€ eest mingi kleepeka esiklaasile, mis kehtib siis nädal aega. Loodetavasti töötab see ka veel siis, kui tagasi tuleme sealt kaudu, sest mingi 50 kilomeetri jaoks, et Horvaatiasse sõita, oleks see küll sulaselge röövimine. Trahv võib olla umbes 300€, kui kleeps puudub, seega kohustuslik igaljuhul. Enne kiirteele tegelt ei lastagi, kui seda ei ole. Ja mis tuli veel üllatusena, oli see, et Sloveenia-Horvaatia piiril küsiti dokumente. Me algul ei teadnud, et läheb vaja ja siis ema küsis vigases inglise keeles, et mida ta meilt tahab. Mees oli jumala hämmingus alguses, aga siis küsis, et mis me ise arvame? Ema küsis, et raha? Mees vastas, et raha on muidugi alati vaja, aga seekord siiski sooviks ainult dokumente näha. Õnneks oli mehel huumorisoon olemas, muidu kurat teab, mis oleks juhtunud :D Asjad olid loomulikult kõigil korras ja teekond jätkus.
Esimese öö otsustasime veeta Selce kämpas, aga tee sinna oli küll väga ulmeline. Ema väga ei fänna neid mägiteid ja siinsed teed on ikka üle mõistuse, eriti ranniku lähedal. Piirded ka kohati puuduvad või on üksikud kivipostid lihtsalt ette pandud, aga sellist turvatunnet küll ei tekkinud. Aga raisk, mis vaated! Ühelpool kaljud, teiselpool sinine meri ja sinna mereni on päris mitukümmend või isegi üle saja meetri kukkumist. Ja all ranna ääres on siis väikesed linnakesed. Teed ise on eriti vooklevad ja tõusude-langustega pidevalt. Ja autojuhid on närvihaiged ja suitsiidsed ilmselt, sest koguaeg elati seljas ja siis oli vaja neid mööda koguaeg lasta, aga polnud teeperva, kuhu ennast tõmmata, et mööda saaks minna tagumine. Ühesõnaga, väga närviline sõit emale.
Aga jõudsime kämpasse lõpuks. Suht narts võib öelda vist :D Samamoodi kallaku peal, kuhu on siis üritatud teha erinevad tasandid. Seega, maapind on kruusa ja kive täis, kuhu telgivaiu väga ei pane eriti hästi, aga saime kuidagi hakkama. Lisaks nälkjad ja muud satikad. Pöidlasuurust ämblikku nägin ka. Vähemalt pimedas pealambiga tundus nii suur, võis ka väiksem olla :D Mul oli savi ja keerasin magama ära, sest pikk päev seljataga ja kopp oli juba ees sellest öökoha jahtimisest. See on endiselt nii tavaline meil, et otsid lolliks, kus saaks looduslikult magada ja lõpuks loobud. Itaalias olid põllud ja kasvandused, Horvaatias pole lihtsalt HORISONTAALSET MAAPINDA! Ainult kaljud ja 30-kraadise nurga all maalapid. Enam-vähem lamedad platsid on kellegi maja kõrval või siis nii metsas, et ei õnnestu autoga ligi pääsega ja telkide jaoks pole ruumi. Seega, apartmentid või kämpad siin ainsad variandid. Üks võimalus on veel muidugi CouchSurfing teema, aga kuna meid 4, siis on raskem leida kohta, kus keegi pakuks öömaja niimoodi. Aga saime öö veedetud Selce's ja hommikul, nagu ikka, 12'ks minema, sest muidu peab uue päeva eest maksma. Elektriga on ka nendes kämpades ilge jant, sest koguaeg on seda "blue connectionit" vaja, mida meil polnud. Lõpuks otsustasime osta selle Bauhausist, et oleks olemas vajadusel ja läks ka vaja muidugi, aga see tuleb hiljem.
Nii, Selce'st suundusime siis edasi allapoole. Sain soovituse, et käiks ka Zadar'ist läbi, sest see pidi olema väga äge. Enne sinna jõudmist, tegime peatuse Novi Vinodolski's, kus mõtlesime, et kurat, tahaks ujuma minna ka vahelduseks jälle, kuna ilm oli super tõepoolest. Liivaranda on siin igatahes suhteliselt võimatu leida, seega peab leppima kiviklibuga. Isegi merepõhi läheb suht hilja liivaseks, aga siis on vesi juba üle pea ka. Vesi on siin üldse nii selge, et sügavust väga hinnata ei oska. Kõnnid natuke ja korraks ujud ja põhi ongi kadunud, kuigi näed jumala selgelt seda. Vesi ise on õnneks piisavalt soolane, et ära uppuda on raske ja tikksirgelt olles jääb pea ikka veepeale hõljuma omaette, või siis mõni laine lükkab sind selili ära. Aga N.V.'s siis läksime ujuma. Enne tegime kohalikus kohvikus väikse kohvi ka muidugi. Vanaisa ei tahtnud ujuma minna muidugi, seega tema jäi autot valvama ja arvetega tegelema, kuna kuu hakkas läbi saama ja tal harjumus sees, et eelmise kuu asjad peab korda saama. Pärast käis veel kohaliku linnaga ka tutvumas igatahes, kui me ujusime, niiet tal oli kõik hästi. Me leidsime mingi väikse saarekese, kuhu oli ka teekene tehtud, et sinna saada. Ujusime ja käisime avastasime kohalikku floorat ja faunat. Nägin krabi ka, aga pilti ei jõudnud teha raipest :D Palvetajaritsikat polnud ka enne näinud ja sain temast pildi vähemalt. Lühidalt, suht huvitav oli seal :)
Õhtu hakkas kätte jõudma ja mõtlesime, et proovime mustalt (looduslikult) siis telkida vahelduseks. Endiselt, võimatu! Hakkasime siis apartmenteid jahtima. Inimesed on idikad siin. 2x oli variant, et saaks hea hinnaga. Ühes kohas olid 2 naist, kellest 1 ütles hinnaks 40€, teine 50€. Kahe toa eest. 40 oleks isegi nõus olnud maksma, aga see tundus liigne jantimine ja teine naine ikka jahus 50 ja 50, kuigi esimene ütles 40 koguaeg. Teises kohas oli nii, et palusime kohe lihtsalt ühte tuba, sest oleks saanud oma madratsid lisaks põrandale panna ja linasid pole vaja, sest omad magamisasjad kaasas. Hinnaks pakkusime 30€. Naine oli meie arusaama järgi põhimõtteliselt nõus, aga mees tal ütles, et hinnaks on 2 tuba ja 60€ ja kõik. Tekib küsimus, et kas nad on nõdrameelsed? Neil on siin hooaeg läbi ja meie olime AINSAD, kes seal liikusid. Nad ei saanud elusees sel õhtul endale sinna üürilisi ja jäid ilma ka sellest 30€, mis me pakkusime ühe toa eest ja nad ei oleks pidanud isegi linasid pärast pesema. Ärivaist neil puudub igatahes. Lõpuks saime kuskile maja taha telkima kolmandas kohas. Ei saanudki aru, kas sealne pealik oli mees või naine. Tundus nagu naise keha, aga hääl oli väga madal. Kas niisama ära joonud või siis oli lihtsalt väga veidra kehaga mees :D Seal olid kassid, kes meil kaost külvasid ja tahtsid me toitu nahka panna ja ööseks telki ronisid. Aga saime enda elektroonika täis laetud ja seal olevat isegi mingi "internet cafe" ehk siis trepp, kus pidi hea levi olema mingil lambi wifil :D Aga ei, 30€ ja jäime suht rahule. Ei olnud mingit kellaaega ka, millal pidime lahkuma, seega chillisime seal hommikul rahulikult ja peale lõunat liikusime edasi, Zadar'i. Muidugi saime teada, et päeval pole seal väga midagi teha ja et kohalik vaatamisväärsus on alles õhtul töötamas ("Mere orel", otsige Wikist või Google'ist, igavesti huvitav asi tundub), aga meile see variant ei sobinud. Käisime kirikutornis "vaadet imetlemas", mis väga emotsioone ei tekitanud ja tegime kiire ringi peale ja tulime tulema. Peab kunagi siis uuesti minema, et seda orelit töötamas näha. Ja saared ka seal, mis pidid olema suht huvitavad, aga selleks jälle mitu päeva vaja seal paikas olla ja neid saari on terve Horvaatia peale tohhuijaa. Praamipiletitega tõmbab juba pankroti majja. Liikusime ühesõnaga edasi, Spliti poole ikka. Aga kuna teed olid jälle ulme kiina-kääna, siis otsustasime teha kõrvalpõike ühele saarele. Seal oli kämpa, mille peale sihtisime, aga leidsime hoopis midagi kordades paremat! Tõeline paradiis. Murter'i nimeline saar ja seal üks lahesopp, mis kunagi olevat kämpa ka olnud, aga lõpetas tegevuse. Igatahes oli seal üks "Lantana" nimeline rannabaar, kust siis küsisime, kas võib seal kõrval telkida. Lahkelt lubati ja lõime oma baasi püsti seal. Ideaalne koht, kus nädalavahetus veeta. Rahulik, meri kiviga visata (sõna otseses mõttes) ja super loodus. Sai ujuda, sai päikest võtta ja me otsustasime lausa kaheks ööks sinna jääda. Mõnulesime niisama ja käisime seal baaris ka söömas. Itaaliapärane toit oli peamiselt, seega lasanje ja pizza läksid mul mõnuga. Ema ja Ivi tellisid esimesel korral tuunikala prae, mis oli sealtsamast merest püütud ja maitses ka väga hea. Hinnad olid muidugi väga mõistlikud, söögid ja joogid läksid umbes 30€ kokku kolmepeale esimene õhtu.
Igatahes otsustasin seal esimesel hommikul ka üle pika-pika aja uuesti jooksma minna. Jalg on nüüdseks õnneks korras ja sain mööda merekallast kiviklibus joosta peaaegu selle saare kesklinna ja sealt tagasi. Õnnis tunne, et saan jälle joosta, hakkas täitsa meeldima ja kahju, et vahepeal mingi poolteist kuud jäi vahele. Isegi pikalt käies hakkas jalg täiega valutama ja lonkasin. Aga nüüd korras ja teisel hommikul võtsin siis vähe suurema väljakutse vastu ja jooksin seal kohaliku mäe tippu, et vaadet näha. Pole enne väga mäest üles jooksnud, seega tegin vahepeal kõndides hingetõmbe pause, aga see ettevõtmine oli seda väärt! Meeletult ilus (pildid ka fb's Eurotripi kaustas) oli seal. Alla tulin terve tee joostes. Ei teagi, kui palju distants tuli, aga võhm oli suht väljas. Tee oli muidugi väga keeruline - lahtised kivid ja kaljunukid ning palju muud, kus enda jalg korralikult ära nikastada või siis korralik käbla maha panna, aga jõudsin tervelt alla tagasi ikka. Siis ootas meid jälle rand ja päike ja lebotasime, kuniks päikest jagus. Nägime ka mingit eriti veidrat olevust seal rannas, mille pilt on ka fb's üleval ja lisasin ka jutukese pildi juurde, seega ei hakka siin üle kordama. Igatahes, väga huvitav tegelane oli :D Ja seal siis saigi meie aeg läbi. Käisin tegin baaris viimase kohvi (seal valmistuti pulmaks, seega mingi 4's pulm, mis meil reisil ette on sattunud) ja lahkusime sealt paradiisist. Igaljuhul soovitan sinna ära eksida, kes peaks kunagi Horvaatiasse sattuma! Täpselt selline koht, kus paar päeva veeta niisama logeledes ja elu nautides. Palju nudiste nägime ka saart avastades, aga seal ei vaadata nende peale viltu, seega laske käia ;)
Edasi oli plaan minna vaatama Šibenikut ja sealset rahvusparki, aga kell jälle hakkas kukkuma, seega otsustasime edasi sõita ja öökohta otsida (JÄLLE!). Tahtsime muidugi mustalt magada veel ühe öö, aga hakkasime Splitile lähenema ja polnud enam absoluutselt vaba pinda kuskil. Seega tulime Spliti ära ja leidsime kämpa natuke linnast väljas. (Kuni siiani on tekst kirjutatud sellessamas kämpas.) Seal kulus kohe blue connection marjaks ära, et läpakat ja telefone laadida.
Hommikul ärgates ja süües saime suure üllatuse osaliseks, kui avastasime, et meie üle tee naabrid siin kämpas on ka eestlased. Nad mingi nädala paikas olnud ja sel päeval just hakkasid tagasi sõitma Eestisse. Tõid meile isetehtud kooki ka, mis oli igavesti hea :) Eestlased on ikka igalpool ja üllatav, et alles nüüd tegelt leidsime esimesed kogu selle reisi vältel. Muidugi Poolas nägime ka Eesti numbrimärkidega autosid, aga ega nendega sõites juttu puhuda ei saanud.
Kämpast endast niipalju, et väidetavalt on neli tärni, aga ei saa aru, mis siin nii luksus siis on. Telkimiskoht on hunnik kive jälle, seega vaiad on siin täiesti kasutud. Kasutasime palki, mis siin oli, et eeskoda ühel telgil pingul oleks. Teine läks, kuidas läks. 1 telk andis nüüd pärast pikka reisi ka järele ja kaarelüli läks katki. Mäkiteibi lahas õnneks hoiab vonksis, kuni reisilõpuni ja siis saab selle ilusti ja kergelt asendada õnneks :)
Niisiis, Split oli meil seal sihtmärgiks. Uurisin ka natsa, mis seal vaadata on, aga väga midagi erilist ei olegi. See ongi selline puhkamise koht ja ööelu pidi olema ülikõva, aga see polnud meil väga võimalik, seega läksime niisama linnapeale chillima. Minu sihiks oli Marjani mägi vallutada, mida ma ka tegin loomulikult :) Seal üleval on loomaaed ka kusjuures, maksab 1-2€, järgmisel korral ehk jõuan. Aga tee tippu on suht väsitav ja paras katsumus, sest isegi oktoobris oli 25 kraadi sooja seal. Särk oli läbikas lõpuks. Nägin ka kahte inimest, kes olid üles jooksnud. Täitsa soojad peast :D Aga vaade oli ilus ja tunne oli hea, et sain käidud :) Enne mäge käisime vanaisaga ka ühes palees maaall. Iga nurgatagune ja kamber meenutas Diablot või mingit muud sellist mängu. No arvestades, et see palee on ehitatud umbes aastal 300, siis on ka selline hõng juures, nagu iga kell hüppaks kuskilt mingi luukere mõõgaga kallale, eriti kui hauakambris olime :D Aga suht huvitav ehitis ja just see, et ta on mingi 1700 aastat siiani säilinud. Hämmastav.
Aga jah, Splitis rohkem miskit polnud teha ja tulime tulema ja sellega algas ka meie koju suundumine. Põhjapoole tagasi. Hakkasime jälle muidugi kämpat otsima või kus saaks mustalt magada (seal riigis see suht võimatu endiselt ja vist isegi illegaalne). Kuna plaanisime järgmisel päeval külastada KRKA rahvusparki, siis mõtlesime sinna lähedale ennast sisse sättida. Mingid metsatukad seal olid, aga sellised kõrvalteed on alati prügimäed ja mitte ametlikud. Täiesti rõve, kuidas maetakse pappi, et teha kämpad jms, aga looduse eest ei hoolitseta. Oh well. Leidsime lõpuks mingi kämpa ka, mis oli VÄGA odav. 40 kohalikku nägu, seega 160 krõpsikut (nii kutsusime mitte-eurot igas riigis) ja see oli 22€ siis. Superluks. Saime natuke petta ka õhtusöögiga seal, sest peremees algul rääkis, et kala maksab 65 krõpsikut, aga hiljem selgus, et MEIE saime valesti aru ja maksis ikka 96. Aga noh, vaidlemine ei aidanud ka, seega maksime ära. Aga toit oli hea siiski, soovitan süüa Horvaatia kohalikke roogi. Enamjaolt on seal pizzad ja muud sellised importtoidud, aga kohalik toit on mereannid peamiselt. Mulle muidu väga need ei istu, aga kalast ei ütle ära ja sellega pole probleeme olnud õnneks :)
Veetsime öö igatahes ja läksime siis KRKA'sse. VÕRRATU! Seda ma ei oska isegi sõnadesse panna, seega googeldage või käige ise ära. Väga mõnus koht ja maksab 90 krõpsikud, seega umbes 12-13€ ja terve päev erinevates kohtades chillida. Tahtsin ühes koopas ka ära käia, mis oli 514 astet trepist üles. Jõudsin sinna, aga nad olid selle muidugi lukku juba pannud. Läksin siis alla tagasi. Hea trenn jalgadele jälle :D Lõpuks hakkasime JÄLLE mõtlema, kuhu ööseks minna ja tulime mõttele, et läheks tagasi Murterisse, kust me tulime alles paar päeva tagasi ära. Mõeldud-tehtud. Sai veel ujuma minna kuuvalgel. Vesi oli endiselt väga mõnusalt soe. Hakkas vaikselt kohale jõudma, et puhkus saab läbi ja viimane nädal jälle tuulamist ja sõitmist ainult. Nautisime siis täiega ka järgmisel päeval kuni kaheni. Võtsime päikest ja naised ujusid. Ja siis panime mööda kiirteed põhja poole, Sloveeniasse. Loomulikult tekkis probleeme ka, sest pikalt ülesmäge, suure kiirusega, raskus peal ja automaatkast - ilmselt kuumenes midagi seal autol üle ja pidime väikse pausi tegema. Edasi sõitsime ainult 90 km/h ja plaanisime Rijekasse ööbima jääda. Damn, see on ikka rõve jant! Mul oli nii siiber juba sellest, et ma ei viitsinud isegi kuskile minna autost, seega ema ja vanaisa käisid uurimas. Ei saanud Horvaatiast midagi ja tõmbasime Sloveeniasse edasi siis. Ja saigi puhkus Horvaatias läbi. Järgmise korrani.

Soovitusi ka siis natsa: kui lähete, siis võtke korter eelnevalt nädalaks või kaheks. Nii, nagu meie käisime, ei ole mingi puhkus. Niisama telkida on pea võimatu, kämpad asuvad kaugel linnadest ja ei ole ka väga odavad. Igatahes, olge kauem ühes kohas ja säästate raha omajagu. Igas linnas on midagi teha ja vaadata. Kui puhata tahate, siis ainult ranniku lähedal ongi mõtet olla. Meri on fantast! :)
Aga eks seda otsustate ise, kuidas oma puhkuse plaanite. Mina igatahes sellist reisi enam ette ei võtta.
Järgmine on ilmselt viimase nädala kokkuvõte ja vsjoo, aga eks paistab jooksvalt.
Olge ilusad! :)

Saturday, October 4, 2014

Eurotrip vol.4: Itaalia - Horvaatia piir

Buongiorno! :D Ei hakka pikalt eessõna plärama, seega siin meie Itaalia seiklus :)

Üle piiri Itaaliasse jõudes oli temperatuuri vahe praktiliselt kohe tunda. SOE OLI! LÕPUKS! Seda me jahtisimegi! Päike paistis, kõik oli ilus ja hakkasime otsima esimest asutust, sest Austria piff otsustas, et ta roamingut ei taha teha ja meil polnud gps'i ühesõnaga. Tuli aga välja, et Itaalias pole suuremas kaupluses sim-kaarte müüa ja peab mingit kindlat telefonipoodi (TIM) külastama. Läksime juhatatud kohta, aga ennnäe imet - pood kinni. Keset tööpäeva, kell 1 päeval. Avati alles pool 4. Eriti mugav riik :D Oleks siis siesta hooaeg, aga ilmselt neil savi, millal ja kuidas töötavad. Saime siiski ühest teisest suuremast kaubanduskeskusest kaardi (Vodafone, ÄRGE OSTKE SEDA! Kallis ja paras jama, nagu hiljem selgus) ja reis jätkus. Austriast olid meil veel telgid märjad, seega pidime otsima koha, kus neid enne õhtut kuivatada. Leidsime mingi lambi põllu, kus mul oli koguaeg paranoia peal, et tulevad mafioosod ja ajavad meid relvadega minema. Kurat neid hulle teab :D Igatahes saime seal oma telgid ära tuulutatud ja tegime ka lõuna seal. Onu helistas ka emale seal ja soovitas kindlalt minna vaatama Sirmione nimelist linnakest kuskil järve juures. Ilus linn muidugi, aga puhtalt turistidele. Ja rikastele takkaotsa. Sinna kauaks ei jäänud, sest oli vaja järjekordselt hakata otsima kohta, kus öö mööda saata. Kammisime igalpool põllud ja kõik jutud läbi, aga igalpool on mais või mõni istandus! Võimatu siledat platsi leida. Lõpuks avastasime mingi platsikese istanduse kõrval, aga paarkümmend meetrit eemal oli ka maantee, kus turistid siis sõitsid Sirmionesse yolotama :D Aga saime öö magatud ja tasuta vahelduseks, sest kämpad endiselt kallid.
Küte on seal riigis ka kallis ja tanklates on praktiliselt võimatu kaardiga maksta. Need iseteenindused ei suuda tuvastada tihtipeale ja ega inimesi seal sees ka ei leidu väga tihti, kes oleks abiks. Seega, sularaha on väga tähtis Itaalias. Nagunii Euro, siis savi. Aga kogu see telkimiskoha otsimine sööb rämedalt kütet ja seega ka raha, seega on lõppkokkuvõttes odavam või sama kallis kämpas ööbida. Igatahes proovisime Itaalias mitte väga tihti tankida ja vähese eest ja saime hakkama. Peale Sirmionet siis pöördusime Veronasse, sest seal pidi olema palju vaadata ja oli ka muidugi. Seal leidis aset Shakespeari "Romeo ja Julia" ja käisime isegi seal rõdu juures ära, kus Julia elas väidetavalt. Turistid olid selle muidugi täielikult ära ummistanud, nagu ka ülejäänud linna. No ise olime ka turistid muidugi, aga ikkagi :D Veneetsias sama teema, aga sinna jõuan hiljem oma jutuga. Verona on igatahes täitsa ilus linn ja väga palju me ei jõudnud/tahtnud seal vaadata, sest kirikutest ja muudest ajaloolistest vaatamisväärsustest suht siiber sellel reisil :D Tahtsime natuke puhata ka soojal maal, mitte palavusega mööda turistidest umbes tänavatel ringi kaapida. Seega, saatsime vanaisa omapäi linnapeale ja läksime ema ja Iviga oma teed. Ei mäletagi, kas sealt midagi üldse ostsin meeneks. Ema ja vanaisa ostsid igaljuhul, aga ma vist hoidsin raha Veneetsia jaoks. Peale Veronat sõitsime allapoole natuke, Chiaggio peale. Täpselt Veneetsia all üle mere, kui täpne olla :D Aga sinna me ei jõudnud, sest avastasime ühe mahajäetud koha, kus kohalikud jahimehed lubasid meil lahkelt öö veeta. Saime enne pimedat vahelduseks telgid üles pandud ja kuivatatud, tegime süüa ja nautisime mõnusat sooja õhtut. Öö oli muidugi täiesti teine teema. Sattusime sellisesse kohta, kus olid hundid. Ema väitis, et paarkümmend meetrit eemal meie telkidest oli mingi kari, kes siis ulgudes omavahel suhtlesid ja ema olevat loodussaatest aru saanud, et nad niimoodi panevad strateegiat paika, kes kust ründab jne. Ema ühesõnaga kobis kibekiirelt mingihetk autosse koos Iviga. Ma ei kartnud otseselt, aga noh, hundikarja vastu üksi ei astuks isegi - ensetapp. Eriti paljaste kätega. Seega lootsin parimat ja enne magama jäämist käis teist korda (esimene kord käis mõte Austrias, kui Villachis magasime, sest seal mäeotsas oli üksik majake, kus elas raudselt Highlander ja oleksin pea maha raiunud ja kõik ta jõu endale saanud, nagu seal filmis, teate küll :D) mõte peast läbi, et oleks pidanud ikka Poolast, Malborkist mõõga ostma, kui seda lossi külastasime :D Siis oleks äkki turvalisem magada olnud. Aga jäime ellu igaljuhul. Hommikupoole jalutasid jahimehed meist seal mööda ja naersid meie üle millegipärast (me ise olime siis veel telkides), aga pärast teretasid väga viisakalt kui lõuna ajal uuesti neid nägime. Aga sealt siis suundusime edasi Chiaggiosse, nagu plaanitud.
Seal avastasime ühe mõnusa ranna, kus siis lebotasime ja nautisime pühapäeva. Sai ka ühe rannas tiirleva müügimehe orki langetud ja ostsin ühe kingituse sealt kaasa. Ilus oli noh (kingitus, mitte müügimees :D)! Sain ka ennast muidugi ilusti roosaks, aga mitte väga hullult õnneks (nüüdseks pruunikam) ja kuna kell hakkas juba õhtusse veerema, siis tuli JÄLLE hakata mingit öökohta otsima. Täie rauaga joppas, sest enne ära sõitu otsustasin teha suitsu ja jalutada tiba ning märkasin ühe kämpa silti sealsamas. Tsekkisin netist järgi ja VIIMANE öö olid nad avatud! Kohe lendasime peale ja saime ilusti ennast paika. Saime elektroonika täis laetud, pesu pestud, ennast pestud jne. Ühesõnaga, superluks. Öö oli soe ja mõnus mereääres suhteliselt. Paarsada meetrit vist vahet ainult.
Järgmine päev viis meid siis minu ühte sihtkohta, miks ma üldse siin reisil olen - Veneetsia! Räägitakse küll, et see on üks ütlemata romantiline linn ja kõike muud, aga kurat, pärast seal täiskomplekti kogemist peaks vist 2 kuud nuudleid sööma! Kondlisõit - 80€/30 minutit! Me küsisime ka muidugi enne, aga nad ütlesid oma vigase aktsendiga nagu 8€, seega istusime ka ühte sisse. Õnneks peab enne maksma ja kui nägime, et 80€, siis tõmbasime sama kiirelt sealt kondlist välja ka. Isegi pilti ei jõudnud teha :D Julm röövimine ja turistilõks. Aga nägime ära San Marco väljaku ja Grand Canal'i ja mingi kiriku ka. Turiste nägime ka. 2x rohkem kui Veronas! Kohalikke oli väga vähe näha, aga eks nad ole seal ainult poodides/söögikohtades/hotellides tööl päevasel ajal. Lapsi ei olnud päeval üldse näha, aga nad olid ilmselt siis koolis. Ei ole veel kohale jõudnud, et siin on ka sügis :D Igatahes Veneetsiast sai päris mitu meenet ostetud. Endale ostsin ka isegi midagi vahelduseks :D Eks kui Eestisse tagasi jõuan, siis pean hakkama kõigiga kokku saama, kellele meene olen ostnud, seega olge valmis :) Ilus on muidugi küll seal Veneetsias ja soovitan kindlasti ära käia seal, kuniks seda linna on - vajub igaaastaselt ju. Aga ärge suvel sinna minna, siis need kanalid haisevad ja palavusega on seal ropult rõve olla. Turiste on ka siis veel rohkem. Kohalikel (rikkamatel) pidigi olema 2 kodu - üks seal linnas ja teine, suvekodu, mandril. Eks tehke omad järeldused, mis seal suvel toimub :) Veneetsias veetsime kokku 7 tundi ja koguaeg jalgadel. Muide, seal saarel on ka parkla, kus 24h parkimine maksab 26€. Soovitan seda varianti, sest mandrilt rongi või bussiga edasi-tagasi sõites, võib see hind tulla suhteliselt sama, mis seal parkida ja auto on turvalises kohas ka. Aga ma jäin üldiselt rahule selle Veneetsiaga. Seda ma tahtsin Itaalias näha seekord ja sain käidud. Kunagi vb lähen uuesti, aga nüüd pigem tahaks ülejäänud Itaaliat avastada. Lõunapool jäi täitsa nägemata ja see tüüp, kes mulle Vodafone'is (PTUI!) kaardi müüs, soovitas kindlalt külastada Firenzet ja Bolognat näiteks. Seega, peab Itaaliasse minema uuesti trippima millalgi ja kauemaks. Siit väike soovitus jälle: ärge minge sinna oma autoga! Lõunas pidi olema päris kindel laks, et võõra maa numbrimärgiga autosse murtakse sisse. Kõige kindlam on kohale lennata ja sealt rentida mingi väike auto. Just väike, sest suurte autodega ei mahu seal manööverdama nii hästi. Lisaks sellele on jalakäijad ja motikajuhid väga nahhaalsed seal. Ja KINDLASTI rentida elektri- või gaasiauto, sest nagu öeldud, küte on kirves suht (Eestiga võrreldes. Soomes sama nagu sain teada). Ja soovitatav on külastada septembris või enne 10'ndat oktoobrit, sest suvel on palav ja siestaga pooled asjad ei tööta ja oktoobris siis läheb külmaks juba. Meie käisime õnneks sel ajal, kui kõik oli veel ilus ja tore. Sai päevitada ja ujuda ja kõik asutused töötasid (kuigi seal väga veider arusaam tööpäevadest ja lahtiolekuaegadest). Niiet, minge ja nautige! Kevadel pidi ka ilus olema :)
Aga peale Veneetsiat leidsime kuskil põldude keskel jälle ööbimiskoha. Raudtee, lennujaam ja sõiduteed ümberringi - FANTASTIKA! Saime hakkama. Tõmbasime kiirelt minema. Horvaatia ootas! Tegime veel lõunapausi Triestes, kus sõime ja ujusime ja nautisime veel ilma. Sealt aga siis suundusime Sloveeniasse ja sealt sipsti läbi Horvaatiasse. Sloveeniasse lähme tagasisõites hoopis. Aga Horvaatia tuleb järgmises postituses. Praegu olen ka siin muidugi, aga eks ma tasapisi üritan kõik kokku koguda mälestused ja ega me veel ära ei lähe, seega tuleb pikem postitus jälle :)
Itaalia on igatahes väga ilus ja awesome riik, kui on piisavalt vaba raha, sest kallis on suht ka. Aga kindlasti lähen sinna uuesti :) Andke aga teada, kes tahab ka minna ja lähme teeme pulli :)
PS: Itaalias on kiirteed tasulised, kes ei tea veel. Piff juhatas millegipärast alati mööda kiirteid ja alles hiljem jõudis mulle kohale, et saab seadistada, et väldiks tasulisi radasi :D Blond hetk noh :D
Praeguseks aga kõik ja nagu ikka, olge ilusad! :)

Wednesday, October 1, 2014

Eurotrip vol.3 Praha-Itaalia piir.

Ohjuudas, kui kaua pole trükkinud. Mitte laiskusest, vaid pole lihtsalt võimalust olnud väga. Päevad on kaootilised ja ei tea iial, millal tekib võimalus üldse kirjutada, seega on natuke unarusse jäänud, aga FB's olen siiski miskit kirja pannud, koos piltidega. Seega, nagu ikka, pilte siia lisama ei hakka ka seekord. Aga jätkame siis sealt, kus pooleli jäi.
Praha oli meil viimati jutuks. Peale seda suundusime Kutna Hora'sse, kus asub see kuulus kontidega sisustatud kabel. Algselt ei olnud meil plaanis üldse sinna minna, aga Praha tänaval üks vene kutt soovitas meil ikka seal ära käia - kui mitte kabeli pärast, siis vähemalt linna vaatama, et pidi olema väga ilus. Tüüp ei valetanud, väga mõnusa atmosfääriga linn oli. Käisime siis selle enam-vähem läbi ja muidugi turistide kombel ostsime igasugu nodi ka kokku. Sain ühe sünnakingi ka sealt soetatud, niiet asjaette läks igaljuhul. Lõpuks siiski otsustasime, et lähme vaatame selle kabeli ka üle. Lootsime muidugi, et on tasuta, aga maksis 90 või 100 kohalikku valuutat ja kaardiga maksta ei saanud, seega Ivi sai ainsana käia, kuna mul ega vanaisal polnud sularaha kaasas ja ema ei tahtnud üldse minna. Piltide pealt tundus igaljuhul väga huvitav ja eks kunagi käin ma seal kindlasti ka ära, kui uuesti Tšehhi satun, mis on üpriski tõenäoline.
Pärast seda siis suundusime edasi Ceski Krumlovi peale. Enne käisime ühest väiksemast linnast, Tabor'ist, läbi ja sõime raekoja platsil pitsat. 3€ suur pitsa! Ja hea oli ka. Kell muidugi hakkas juba õhtusse jõudma, kui Krumlovi lähedale ükskord sattusime, seega asusime ka öömaja samas otsima. Nagu meil kombeks on, siis oli see väga kaootiline ja ilge keberniit. Paar kämpat olid üldse hooaja lõpetanud, ühes linnas ei paistnud isegi elanikke enam olema üldse ja paar üksikut, kes liikvel olid, ei teadnud ka midagi rääkida või ei osanud inglise keelt. Lõpuks muidugi märkasime kuskil teeääres silti sõites viimasel hetkel, mis juhatas meid "Camping Paradijs" nimelisse kohta. Seal õnnestus meil meil katusealune saada siiski. Kaunis kohas asus ka. Sinna jõudes jooksis kits auto eest läbi lausa ja jõgi ning mäed ümbritsesid kogu kämpat. Suht odav oli ka, seega täitsa tip-top koht, kui kellelgi vaja peaks minema. Vanaisa jäi seal öösel haigeks ja oksendas pool ööd ja pool hommikut ka. 12 hommikul oleks pidanud lahkuma sealt muidu, aga lükkus 2'e peale, kuid õnneks sellest mingit probleemi ei tekkinud. Suundusime siis edasi eski Krumlovi linna, sest seal pidi olema palju, mida vaadata. Vanaisa muidugi tahtis sinna väga minna, aga kahjuks jäi tal tulemata, kuna tundis ennast endiselt halvasti ja ootas/magas seni autos. Võimas linn oli igaljuhul. Fantast vaated ja hästi säilinud vanalinn ka. Ja loss oli ka seal päris ilus. Sai muidugi jälle igasugu turistinänni ka soetatud. Ja sellega meie Tšehhi seiklus päädiski. Terve see riik on üks paras vaatamisväärsus minu arvates ja loodus on võrratu! Ma ei teagi, kui kõrgel merepinnast olime vahepeal, aga kõrvad lõid päris tihti lukku ära. Ootan juba järgmist korda, millal tagasi minna :)
Nii, edasi tuli siis Austria. Linz oli esimeseks sihtpunktiks, kus öö veeta. Seal polnud meil plaanis midagi vaadata, seega ei hakanud pead üldse vaevamagi. Ostsime kuskilt kauplusest telefoni kaardi, et netist siis kämpat otsida ja loomulikult leidsime sellise, kus oli raudtee ja maantee kõrval. Muidugi sadas vihma ja polnud tahtmist väga pikalt seal töllerdada ja tõmbasime liikvele Salzburgi suunal. Austria liiklus on parajalt hullumeelne. Ema oli koguaeg närviseisundis ja Austria "piff" ei tahtnud ka väga normaalselt rääkida, seega tekkis väga tihti õigest teeotsast möödasõite ja muid viperusi. Piff oli muidugi uimane ka. Õiget GPS'i on raudselt vaja, et sellist trippi ette võtta! Telefoni oma pole sama ikka ja lisaks kurnab aku ära täielikult. Pean ilmselt isegi uue ostma pärast seda reisi :D Salzburg siis lõpuks jõudis kätte. Kohapeal olles siis sain aru, kust Mozart seda inspiratsiooni ammutas. Vapustav! Pilte muidugi näeb FB's jälle. Käisime kuskil künka peal väga pikaltkondamas, et jõuda lossini ja lõpuks avastasime, et seal pilet maksab 8€ ja peaks VEEL saaks jalgsi tampida ja loobusime. Läksime hoopis trepist alla vanalinna ja mängisime turiste, ehk siis ostsime magneteid jms :D Sain veel paar kingitust ja nägin ka Mozarti sünnimaja ära, seega asjaette käik igaljuhul. Vihm muidugi jälle jälitas meid ja võtsime vastu kurva otsuse, et Šveitsi jätame üldse vahele. Ajaliselt ja rahaliselt poleks välja vedanud muidu, kuna juba niigi olime liiga palju ööbimiste peale kulutanud, sest ilm on olnud rõvedalt märg ja/või külm. Viimase öö Austrias veetsime siiski Alpides, Villach'i nimelises kohas ja öösel oli temperatuur oli 0...+2 soojakraadi vahel. Väga vaheldusrikas kogemus oli igaljuhul, mis näitas, et olime ennast liiga sooja kliima jaoks pakkinud. Aga hommikust süüa Alpide vahel ja näha, kuidas päike üle mägede tõuseb tegi selle kõik tasa. Itaalia poole sõites oli neid vaateid palju-palju muidugi ja jäin väga rahule endiselt.
Käisime veel enne Itaalia piiri Villachi marketist läbi ja ostsime vajalikke asju, ehk siis hunniku magusat ja ühtteist toiduaineid :D
Ja siin ma lõpetan praegu, sest kisub jõle pikaks juba. Itaalia kohta panen jutu üles niipea kui võimalik, sest seal seiklusi ja tegevust jagus päris palju, seega tuleb veel üks pikem postitus ainult sellest. Peale Itaaliat tuleb Horvaatia, kus ma praegu seda kirjutan üldse, aga see tuleb siis hiljem, mis siin toimus.
Uskuge või mitte, aga ma kohati igatsen Eestit ja sealset mugavust ja harjumust. Võõras riik on siiski võõras riik ja sõpradega tahaks siiski suhelda. FB kaudu on see muidugi võimalik, aga kuna vaja pidevalt marsruuti jälgida ja linna peal tuuseldada, siis ei juhtu seda väga tihti kahjuks. Aga kui näeme, siis on millest rääkida, sest kõike ma siin ilmselgelt ei jõua kirja panna :)
Olge ilusad ja kahe nädala pärast kohtume juba! :)
 

Monday, September 22, 2014

Eurotrip vol. 2 - Tšehhi/Praha.

Niisiis, oleme endiselt elus ja terved. Käisime Poolas veel Jelenia Gora vanalinnas uitamas, aga siis hakkas sadama ning otsustasime, et pole enam seal midagi teha ja panime minema. Poola jäi seljataha ja jõudsime Tšehhi, mis oli minu jaoks üks riik, kuhu 100% tahtsin tulla. Pole mitte kunagi käinud ja nüüd siin olles, on tunne, et ma kuulungi siia! Poola-Tšehhi piir oli olematu ja mööda mägiteid sõites, avastasime ennast järsku siin imelises riigis. Vihma sadas päris lahinal ja ema väga ei fänna mägiteedel sõitmist, eriti vihmaga, seega tal polnud seal mingit erilist rõõmu, aga mul oli terve tee silmad pärani, irve näol ja fotokas välkus, sest vaated olid ikka VÄGA võimsad! Orud, mäed, käänulised teed - kõik oli olemas! Loomulikult vanaisaga kordamööda vaidlesime, mis teedpidi Prahasse saab - minul GPS ja vanaisal paberkaart. Lõpuks muidugi jõudsime kohale, aga loomulikult sai paar korda valesti pööratud mõnes teeotsast, sest mul sai Poola nett otsa, aga alati saime õigele teele tagasi kergelt. Prahas tõmbasime ennast esimesse suuremasse kaubanduskeskusesse varusi täiendama ja sööma. Ostsin ka uue kohaliku kõnekaardi, et nett olemas oleks telefonis GPS'i jaoks ja niisama ka vajalik muidugi. Siin see maksis muidugi 4x rohkem kui Poolas, aga mis parata. Ema ja Ivi leidsid ka enda paradiisi, kus müüdi igasugu kivikesi ja kristalle :D Sai siis sealt paar tükki ostetud ka, ikka ropult odavad ja ilusad olid :) Leidsime siis ka endale öömaja, "Camping Sokol", natuke Prahast väljas ja saime endale bngalow'i, sest vihma sadas ja polnud eriti huvi telki üles panna, sest pole aega, et neid kuivatada. Telkimine jääb ilmselt üldse meil rohkem sinna lõuna poole, kus on soojem ja kuivem. Kämpades magamine tõmbab meil muidu eelarve lõhki ja siis peaksime midagi ohverdama, nagu näiteks mingi riigi. Šveitsiga olemegi juba vaikselt kahevahel, kas minna üldse, sest säästaks kütte ja ööbimise arvelt päris palju. Lisaks kallis riik suhteliselt ja teemaksud ka seal igalpool. Mäed muidugi oleks super ilusad, aga eks näis jooksvalt, mis saab. Austrias peame ära otsustama, kas lähme või suundume otse Itaaliasse.
Õnneks osatakse siin Prahas inglise keelt rohkem, seega saame endaga väga edukalt hakkama. Loodetavasti kehtib see ka ülejäänud Tšehhi kohta, aga selgub jooksvalt jälle. Turismilinnades ehk joppab, aga muidu vist ei vea välja. Vanemate inimestega ilmselt pole mõtet üldse tegemist teha, nemad rohkem saksa keelega kursis. Enivei, esmaspäeval siis chillisime Prahas vanalinnas ringi. Käisime ja vaatasime kõik, mis vähegi vaadata oli, ära ja tatsasime mööda tänavaid niisama. Ainus asi, mis ei meeldinud, olid need turistipoed ehk siis suveniiride poed iga paganama nurga peal. Oleks siis erinev kaup vähemalt, aga kõik praktiliselt koopia. Ja neid on seal ikka metsikult palju! Kohati rikub kogu selle mõnusa vana miljöö ära, aga noh, paar poodi ei suudaks kogu sellist massi ära seal teenindada ilmselt. Mingi konkreetne ostukeskus peaks olema nende magnetite ja muude nipsasjakeste päralt. Vähemalt enamikes sai kaardiga ka maksta, seega soetasime ka endale mõne meene ja miskit ka kinkimiseks :) Umbes 10 kilomeetrit sai siis täna maha kõnnitud ja mina olen igati rahul. Kindlasti tulen kunagi tagasi siia, kui võimalus on, sest kindlasti jäi väga palju ka nägemata ja kogemata. Söögikohtadega tasub ettevaatlik olla, kus pole hinnakirja Eurodes, sest seda kurssi ei teata peast ja võidakse väänata päris korralikult otsa. Näiteks kuskil veidras urkas võtsime suppi, mis maksis 79 kohalikku. Küsiti, kas leiba ka soovime. Alguses muidugi tahtsime, aga siis oli õnneks kellelgi meist mõte küsida, kas see maksab ka midagi. Leib oleks maksnud 59 kohalikku lisaks, igale supile! Ja pärast oli tšekil mingi 10% ma ei tea, mis asi otsa pandud, seega jah, väga pentsik arvestus võib olla paljudes söögikohtades ja tasub ettevaatlik olla. Kurss peaks olema umbes 27-30 kohalikku 1€ kohta, seega käis koguaeg suht arvutamine peas kuskil poes :D Aga samamoodi, väga odav, võrreldes Tallinna suveniiri ja muude poodidega!
Igatahes, Praha on ideaalne linn koos mõne sõbraga chillimiseks või kahekesi kasvõi. Palju on vaadata ja teha ning vägagi romantiline linn on ka :) Kes käinud pole, see võiks oma tulevikuplaanidesse kindlasti panna! ;)
Leidsin ka endale Kauflandist alkovaba õlut. No püha kurat, kus need eestlased oskavad isegi selle eest hinda küsida! Siin maksis mingi 20-50 senti pudel! Eestis saab VÄGA harva umbes 60 senti tükk. Alkohol üldse suht soodne, seega õlle- ja veinisõpradel on siin palju, mida mekkida :D Kui kunagi peaksin uuesti õllesõbraks hakkama, siis pean küll valmis olema selleks, et valikut ikka on.

Mõtlesin, et teen ühe lühema postituse, sest ei tea, millal jälle on mahti normaalset netti saada, seega ülejäänud Tšehhi ja Austria ilmselt tuleb järgmises. Aga see selgub kõik jooksvalt :)
Pildid on kõik feissbuukis üleval. Pea 500 nüüdseks juba :D Head vaatamist! :)
Olge ilusad!

Sunday, September 21, 2014

Epic Eurotrip 2014 vol 1.

Epic Euroopa yolotripp 2014.
Läti-Leedu-Poola

Howdy!
Nagu aru on saada, siis olen ma väikesel reisil. Täpsemalt umbes 8000 km ringreisil Euroopas,  läbi hunniku erinevate riikide: Eesti-Läti-Leedu-Poola-Tšehhi-Austria-Šveitsi-Itaalia/Veneetsia-Sloveenia-Horvaatia-Bosnia-Ungari-Slovakkia-Poola-Leedu-Läti-Eesti. Selline ilus sõitmine siis ja suvepikendamine, mis kestab 28 päeva. Alustasime 17. septembril ja tagasi Eestis oleme 14. oktoobri õhtuks. Praegu kirjutades olen ma endiselt Poolas ja algas viies päev (ALLES!) ning selle aja jooksul oleme me jõudnud Poola ikka päris korralikult läbi sõita. Kuna tagasi tuleme ka Poola kaudu nagunii, siis esimese hoobiga tõmbasime kohe lääne poole, aga sellest tiba hiljem. Kõigepealt oli siiski vaja Tallinnast välja saada.
Väljasõit pidi olema kell 10 hommikul, seega startisime kell 12, nagu kombeks. Pooled asjad olid alles pakkimata, nagu ikka ja siis üleüldine kaos, mis kaasneb pikkade reisidega. Auto on täiesti triikis asjadest, tagaklaasist välja ei näe igatahes ja osa asju on salongis ka veel. Nii, Tallinnast läks siis suund Tartu peale, kust korjasime Ivi peale, kes on emal koolikaaslane ja perekonna pikaaegne sõber. Seal tegime siis neljakesi (mina, ema, vanaisa ja Ivi) grupipildi ja põrutasime Valga poole, et üle piiri Läti minna.

Õiget GPS'i meil muidugi pole, seega telefon ja Google Maps on abiks (mingilmääral) ja oleme jõundnud juba Edela-Poolasse sellega, läbi paljude kisamiste, närvitsemiste ja üleüldiste paanikahoogude, kuhu suunduda ja kus ära keerata. Linnavahel sõites on see eriti kaootiline, sest Piff(mu navigatsiooni hääle hüüdnimi siin tripil) suuda rajad leida sealt, kus liiklus ei luba sõita. Ühesõnaga, kasutu kohati. Aga ok, tagasi Lätti. Lätist tõmbasime tuimalt läbi tegime mõne metsapeatuse ka loomulikult. Sihiks oli jõuda esimeseks õhtuks Poolasse juba. Aga kuna lätlased suutsid mingid fucking foorid keset metsa paigutada, mille tõttu me töllerdasime kuskil ummikus mingi tund umbes või rohkemgi, siis olime sunnitud Leedus esimese öö veetma. Muidugi mingit õiget kämpinguplatsi me otsida ei suutnud ja motelli ka ei hakanud esimesel õhtul ronima, siis tõmbasime lambist kuskile põldude vahele ennast paika. Põhja pool on endiselt jahe, seega oli öösel suht ebameeldiv magada telgis. Lisaks ka muidugi niiskus. Aga selletõttu saime me hommikul poole seitsme aeg üles ja sain ka üle pika aja päikesetõusu näha.




Enne magamaminekut muidugi oli kuulda mingite loomade häälitsusi ja siis arutasime, kas need on kitsed, põdrad või siis ema arvates, piisonid (Panewežje looduskaitse ala pidi lähedal olema, kus siis pesitsevad piisonid) ja kes neid öösel peletama hakkab, kui nad meie telke ründavad. Anyway, hommikul ärgates tahtsime süüa teha ja meil oli kaasas 2 põletit - 1 gaasiga ja teine bensiiniga. Kumbki ei töötanud. Ja kuna meil oli kaks kaasas, siis ema käskis Ivil enda oma koju jätta. Seega, süüa me ei saanud teha ilmselgelt ja suundusime edasi Poola poole. Tegime kiire peatuse Lukoilis (kus on ka suitsetamise koht kohe tankla kõrval) ja sõit jätkus. Leedus olid muidugi mingid ilged teetööd ja töllerdasime seal sabades päris pikalt. Liiklusmärgid olid ka pentsikud, mida ema ei suutnud kuidagi välja mõelda, mida tähendavad. Ja siis olime järsku Poolas. Täiesti müstika riik on see ikka. Vähemalt piirile lähedal oli pea igas väiksemas kolkas "Kantor", kus sai raha vahetada ja rekkaid täis kõik kohad. Meile oli Lätis-Leedus neist palju kasu muidugi, sest saime nende sabas sõita, et Poola jõuda kiirelt. Poolas oli esimene suurem asula Augustow, kus siis sõime normaalsemalt. Muidugi on vanaisa ainus, kes poola keelt oskab, siis oli vaja temal tõlkida, mis süüa üldse pakutakse ja läksime lõpuks siis kindla peale ning võtsime kana, mis oli praetud munas (väike veider kana enda väljapressitud tootes praadida muidugi). Talutav söök, aga hirmus rasvane. Tuiasime siis linnapeal ka ja otsisime gaasipõletit, millega saaks süüa teha. Keegi ei tea, mis see isegi on või kust leida saaks. Hämmastav. Augustowis ostsin ka Poola kõnekaardi, sest ma ei viitsinud enda telefoni rändlusega netis pidevalt sõeluda ja 2GB netti ja maksta selle eest 4€ oli mu arvates suht fantast diil! Muidu rändlusega 1MB netti maksab 0.24 senti ja korruta see 2000'ga, siis saad vastuseks pankroti. Ja seda kõnekaarti saab kasutada kogu Poola ulatuses, niiet kulus marjaks igaljuhul ära, sest siin oli meil plaanis tiksuda 3-4 päeva ja tagasi ka tulla vaja veel. Ilmselt peab hakkama igas riigis ostma neid kõnekaarte, kui nad nii vähe maksavad, saab olukorraga kursis olla, ilma WiFi't taga ajamata. Ja GPS vajab ka netti, seega hädavajalik. Aga jutu juurde tagasi, siis Augustowist suundusime Ryn'i peale (mitte meelega muidugi, GPS juhatas). Tahtsime kohvi juua. Otsisime terve linna läbi ja ei leidnud. Siis sõitsime minema ja linnast väljasõidul siis leidsime mingi "restorani", kus saime kohvi. Hämmastav, kui odav siin Poolas kõik on, aga riik ise on suht heal järjel, vähemalt väljanägemise järgi. Leidsime sealtsamast resto juurest siis ka ühe toidupoe, kus täiendasime oma varusi. Lepatriinu logoga pood on, nime ja kirjapilti ei suuda elusees meenutada. Ryn'ist siis suundusime edasi Malborki peale, kus oli meil plaanis siis öö veeta ja järgmisel päeval minna linnaga tutvuma ja Malborki lossi vahtima minna. Lossi juures käisime muidugi ka õhtul ja väga super nägi välja.





Me Eestis pidevalt mõtleme, kus tiksuda või chillida, aga Poolas on vist päris äge niimuuseas öelda, et "kuule, lähme teeme lossi juures mõned õlled" vms. Võibolla on see kohalikele ka suht tavaline koht ja ei koti väga enam. Aga siiski, päris äge. Kämpimiskoha leidsime üles üpris ruttu (sest eirasime keelavaid märke kohati) ja 70 zloti eest saime auto parkida ja 4 inimest telkidesse magama. Kurss on 1€ = 4 zlotti, seega läks umbes 8€ näkku ööbimise peale. Elekter ja dušš ja WC (kus on rahustav muusika ja linnulaul ka kõlaritest) ja kõik eluks vajalik põhimõtteliselt oli olemas. Nagu ütlesin, sitaks odav riik! Lisaks sellele väga ilus ka. Inimesel korraliku kaameraga ja suure armastusega fotograafi vastu, oleks seal tohutult palju pildistamist. Aga mul on telefon ja digikas, seega pidin leppima sellega, mis sain. Aga päris asjalikud õnneks mõlemad masinad. Pilte olen tohutult teinud ja pean ilmselt mingi eraldi koha tegema, kuhu need pildid üles panna, sest kõiki pole mõtet siia üles toppida. FB ilmselt läheb käiku, kõige lihtsam. Malborki lossis tegin juba mingi 70 pilti umbes. Lisaks igasugu muid asju. Aga jah, loss on VÄGA ilus. Ja suur! Maailma suurim loss-linnus ja tervenisti tellistest tehtud. Eks ajalugu ja kõike muud leiate Wikipediast, niiet ei hakka siin lahkama seda. Aga et kõike näha ja tuiata ja kõndida, siis peab terve päeva võtma. Kohapeal saab süüa ka ja pilet lossi maksab umbes 7€, kui valetate, et olete õpilane (keegi mingit dokumenti selle kohta näha ei soovinud igatahes). Kõrvaklapid seal hinnasees, niiet saab kuulata ajalugu  ja juttu ka kõige kohta. Väga kaunis igatahes see loss ja romantikat saaks ka kõvasti seal teha, kui oma kallimaga minna. Malborkis on veel Dino park ja seiklusrada, mis on 1,2 KILOMEETRIT pikk! Eesti omad ilmselgelt kahvatuvad selle kõrval. Kõik need on seal kämpa kõrval kohe, niiet saab väga aktiivselt ka puhata, kellel soovi ;) Malborkis on ka vanalinn, mis on päris huvitav, aga inglise keelega väga kesine olukord seal, seega peab valmis olema kätega suhtlemiseks. Seda muidugi terves Poolas vaja. Igatahes päris lahe oli seal Malborkis ja peale lõunasööki sõitsime sealt minema. Üritasime endiselt leida gaasipõletit, et saaksime häda olukorras süüa teha, kui pole kuskilt elektrit või söögikohta käepärast leida. Torun siis aitas meid sellega välja. Ma ei tea, miks me kohe selle peale ei tulnud, et mõnda ehituspoodi külastada, vaid ajasime mingideid spordi ja elektroonika (kus tegelt isegi müüdi, aga oli otsas) ja matka poode taga. OBI siis aitas välja, mis on sama umbes, nagu meil Bauhof. Odavam ka kui Eestist osta loomulikult. Nüüd on see igatahes olemas ja nälga ei jää, mis on Poolas ilmselt suht võimatu, sest mingi koha leiab alati. Aga peale Torun'i siis hakkasime mõtlema, kuhu ööseks jääda. Kohati oli ilm soe ja kuiv, aga lõunapool oli sadanud, seega telkimine hakkas kahtlaseks muutuma. Ema muidugi tahtis kuskile lambi põllule üles lükata, kus alles nägime kahte hulkuvat koera, surnuaeda ja maisipõlde (maisilapsed, you know) ja lisaks tühermaa või üksik maja kuskil läheduses. Ei aitäh, külmavärinad käisid sajaga üle. GPS õnneks juhatas meile tee kuskile Lichen'i peale, kus oli majutuskohti ülemõistuse palju ja meis äratas see huvi, et miks kurat seal neid nii palju on. Algselt tundus küll täielik ghost-town, sest tuled olid kustus majades ja uksed kinni, kuigi oli öömaja ametlikult. Lõpuks leidsime siis mingi ARKA nimelise koha, mis oli üldse mingi ususekti või kiriku sanctuary või motell. Saime viimase neljase toa igaljuhul ja saime inimese moodi magada vahelduseks. Kuigi päeval on Poolas väga mõnusalt soe, siis õhtud on suht rõsked ja hommikud jahedad, sest sügis siiski käes ka siin, kuigi soojem kui Eestis. Päeval on päikese käes kohati isegi 30 kraadi veel. Aga noh, mida lõuna poole, seda soojem ka loomulikult. Aga hommikul ärgates seal usumajas, läksime alla sööma ja välja selgitama, mis seal toimub täpsemalt ja mida vaadata on. Maja oli rahvast täis! Igasugu tegelinskeid ja plakat siis paljastas, et on mingid Piibli päevad või miskit laadset. Ei saanud täpselt aru, aga käisime siis kirikus kaemas, kui seda kirikuks nimetada saab enam. See nägi välja ka rohkem, nagu loss või mingi katedraal. Ikka ulme bling ja fancy asjandus.
Tegime ringi peale ja jäime igaljuhul rahule, et meid oli teekond sinna juhatanud läbi ilge kaose. Jällegi, kellel huvi, võib uurida Lichen'i kohta natuke rohkem. Tundub, et terve linn on selle kirikuga seotud kuidagi ja paavst Paulus II auks on see kirik üldse ehitatud või midagi sellesarnast vanaisa rääkis, suht hägune selle kohapealt. Seega, Wikipedia. Edasi suundusime sealt Wroclavi peale ja käisime vahepeal Kaleszi linnas söömas. Käte-jalgadega saime kuidagi tellitud jälle söögi ja põrutasime edasi Wroclavi. Vanaisa oli omalajal seal käinud ja tahtis uuesti näha mingeid ehitisi ja asju. Mind huvitas seal üks panoraam maal, mis loomulikult oli kinni ja jäi nägemata :/ Oh well, järgmisel korral siis. Seal hakkasime siis ka leiutama, kuhu ööseks minna. Linna lähedal pidi olema kämpingu koht, aga telefoni GPS ei suutnud seda tänavat isegi parima tahtmise juures üles leida. Ema ja Ivi läksid poodi õhtuks mingit manti ostma ja ma siis jäin autosse mingit muud öömaja otsima ja vanaisa käis inimestelt uurimas, kus see kämpa asuda võib. Bensukas öeldi siis lõpuks, et see linnas sees täitsa, kuskil staadioni kõrval, aga see idee väga ei istunud meile, et keset linna telkida, seega võtsime suuna teisele linnale, mis on Tšehhi piirile suht lähedal ka. Edela-Poolas pidi üldse olema palju ilusaid kohti, mida vaadata, seega järgmisel päeval hea kohe avastada. Asukohaks siis Jelenia Gora ja siinne kämpa. Saime kaks kahest tuba ja kurat, siin on see eriti kirves. Peaaegu 300 zlotti läks maksma ehk siis 75€ nelja peale. Telekas ja wi-fi ka siin, aga ühendus ülimalt hädine ja parooli keegi ei öelnud, seega see plaan vastu taevast. Aga telekast tuli Indiana Jones (KALIMAAAA!) :D Sõime ja keerasime magama ära. Minu ja vanaisa toa vastas muidugi mingid poolakad, kelle ühes lauses oli 7x "kurwa" kasutusel.
Aga Poolaga hakkab asi ühelepoole saama selleks korraks. Olime öö ära ja hakkame vaikselt hauma plaane, mis ja kus Tšehhis teha ja vaadata. Praha on kindel laks igaljuhul, seega ilmselt läheb esmalt suund sinna peale. Tšehhi kohta tuleb vist lühem kokkuvõte või ühendan Austriaga, aga eks näis, kuidas netti saan, et uuendada ja kirjutada.
Poola on ühesõnaga väga ilus ja lahe riik, mida avastada, mitte lihtsalt läbi sõita tuimalt. Ainus takistus ongi muidugi inglise keele oskamatus siinsetel inimestel. Kindlasti soovitan kõigil seda omapärast riiki avastada ja kui muudmoodi ei saa, siis suurematest poodidest saab söögi alati kätte ilma vaevata ja telkida saab ka mujal, kui kämpades. Ja losse on siin tajooba, mida vaadata! :D Igatahes olen ma ülimalt õnnelik, et otsustasin ikka tulla sellele reisile. Algselt kahtlesin, et raha võiks mujale paigutada ja ei teadnud üldse, kas vean rahaliselt välja, aga siin ma nüüd olen ja täiega chill! Kui nüüd vaid oleks normaalne GPS, et ma ei peaks seda telefoni selleks kasutama, siis oleks super. Galaxy S3 on liiga aeglane ja uimane telefon selleks. Igatahes, tubli kui jõudsid siiani praegu ja peatse kirjutamiseni-lugemiseni!
Olge ilusad!

PS: Mul on neid pilte tõesti tohutult palju, seega ma siia neid väga palju panema ei hakka. Mõned üksikud ehk. Ülejäänud leiate facebookist! :)

Thursday, September 4, 2014

Sügis, kurat, kus sa siia said?!

No vahi lugu, kõigi lemmik aastaaeg on jälle kätte jõudnud. Sarkasmi rohkem kui asi väärt on, aga las ta olla. Mis uut, inimesed? Mul, nagu ikka, üht-teist on, muidu ei kirjutaks jälle :) Aga hakkame siis eelmisest pihta jälle.

Eelnevalt mainisin, et hakkasin jooksmas käima. Njah, sellega on siis sedasi, et parem jalg on tuksis. Umbes kilomeeter saan joosta, siis hakkab selline valu pihta, et ei suuda väga adekvaatselt enam liikuda. Isegi kõndides hakkab valutama, aga seda umbes 3-4 kilomeetri peal. Ei kujuta ettegi, mis jama sellega on, aga pole veel olnud mahti, et arstile minna. Uuel nädalal peab ilmselt selle retke ette võtma, muidu jäävad jooksutossud sinna nurka hallitama :/ Positiivne on see, et ema pakkus mulle trenažööri, seega jalgadele saan ikka trenni teha :) Aga jooksmisest tunnen puudust küll, selline mõnus tegevus ja saab omi mõtteid mõelda, kui liiklust väga jälgima ei pea just siin Kesklinnas.

Nõnda, teine asi, mis siin augustis lõppes, oli siis Matkamaailma tööleping. Kahju on ka tegelt natuke, sest kogu kollektiiv oli superluks ja väga kirju klientuur ka, aga eks igal asjal ole kunagi piir, kuhumaani suudad seda teha. Kuna tõesti ei jõudnud enam füüsiliselt ja vaimselt kahel tööl rabada, siis otsustasin ikka selle kasuks, mis on unistus olnud mitu aastat. Raadios mulle väga meeldib olla,  nagu väga paljud ilmselt teavad, ja kogu see meediavärk on üldse kuidagi südamelähedane. Loomulikult ei ole nüüd nii, et tiksun koguaeg eetris ja midagi muud ei tee. Heh, nii lihtne see eluke ka nüüd ei ole :) Eks ole loomulikult omajagu kohustusi ja ülesandeid, mis raadio majandamisega kaasnevad, aga ei hakka neid siin üles loetlema ükshaaval, sest palju asju on ka minu jaoks veel suht ähmased. Aga lähitulevikus ilmselt see kõik muutub :) Kuid praeguseks olen 4 päeva Tre Raadio asju ainult teinud ja pean tunnistama, et reaalselt fantastiline on olla! Rõõmuga saab lausa tööd teha :) Kujutage ette, et terve su töö ongi ainult muusikaga seotud. Muusikat ju kõigile meeldib kuulata. Ja pidevalt on ju uut (ja muidugi ka vana) muusikat vaja raadiosse lisada, sest fonoteek peab alati uuenema ja suurenema. Novot, suht jackpoti otsa sattusin! Siiani ajab naerma, kus mõned aastad tagasi (kui see oligi mu jaoks ainult puhtalt hobi ja käisin omast vabast ajast Soovikat tegemas) keegi ei suutnud aru saada, miks ma seda üldse teen ja miks ma õhtul kuskil pidu ei pane või ma ei tea mida ei tee. Just sellepärast ei pannudki tina ja ei saatnud pikalt seda, sest ma reaalselt naudin seda tööd! Hobi, mille eest saab palka! Ja see on minu unistuste töö :) Mul on tänu sellele ka rohkem aega endale, sest mind ümbritseb fantast tiim ka muidugi, mistõttu ma ei pea enam iga õhtu eetris üksi olema ja ma ei pea enam äratuskellaga tõusma! SUPER! :) Aga kuna ma siiski olen, nagu olen, siis olen vajadusel Matkamaailmas abiks, kui kedagi asendada vaja või lisaks ühte asjapulka. Ega mul siis selle töö vastu midagi ei olnud, lihtsalt hakkan vanaks jääma ja ei jõua enam. Seega, ma olen oma otsusega ülimalt rahul :)

Ja tänu sellele, et mul nüüd vaba aega rohkem, suudan ma midagi uut ja huvitavat teha rohkem. Näiteks hakkasin puht lambist ja igavusest uues korteris vana mööblit ilusamaks tegema. No mina aru ei saa, kes kurat värvib riiulid okse-rohelise ja sita-pruuni seguks... Aga kuumafööni, pahtlilabida ja liivapaberiga olen ma nüüdseks ühest jagu saanud. Muidugi pole veel jõudnud mingit uut peitsi vms osta, sest ei oska veel oma vaba aega piisavalt hästi arvestada :D Aga proovin lähiajal kuskile ehituspoodi jõuda, siis saab näha, milliseks mu suur tuba muutub ja saab ülejäänud 3 ka ära teha. Ja laua. Ja midagi leian kindlasti veel, mille kallal nokitseda :D Vot see on asi, millest ma olen puudust tundnud: nokitsemine. Ma pole seda aastaid teha saanud, sest enne mul ei lastud, kuna ma teen "valesti" ja "jään jalgu" ja ma ei tea mida veel. Aga nüüd saan teha täpselt nii, nagu ise heaks arvan, mitte "valesti"! :) Seoses selle riiuliga meenus, et riiulist suutsin ma kuidagi hakata uurima, mida kujutab endast anamorfne kunst ja kuidas seda teha. Sealt läks edasi asi juutuubi, kus näidati, kuidas ühe programmiga saab teha, siis tõmbasin programmi ja siin ma nüüd olen, õpid 3D disaini programmi iseseisvalt (juutuubi abiga muidugi). Paras ilge jantimine on, sest need "õpetajad" on alati sellised, kes mässavad ilgelt kiiresti ja vaene algaja siis leiutagu, et mis-kurat-kus on. Aga tasapisi juba adun, mida seal tegema peab. Muidugi vaja mitut erinevat vigurit omavahel töötama seal panna, et saaks soovitud tulemuse, aga õpetuste järgi olen praegu teinud 2 pilti:


Programmi nimi on muidu Blender, kui kedagi huvitab ja on täitsa vabavara, seega ei pea piraati mängima ega ostma :) Tuleb muidugi kasuks, kui tunned ka Photoshopi natuke, sest ega alati ei saa kohe perfektset pilti (siinsed on perfektsest VÄGA kaugel tegelikult). Koopa pilt nägi enne välja selline:

Tohutult "müra" pildil ja siis PS'iga sai selle vähemaks. Niiet, pean siin PS'i ka veel jooksvalt kõrvalt õppima, et suudaksin midagi üldse toota. Aga eks ta ole minu jaoks teistsugune kunstivorm ja polegi enne digitaalset kunsti teinud, seega jälle midagi uut mu jaoks :) Avastasin loomulikult, et mu läpakas suht lahja selle jaoks, et saaksin kiirelt ja korralikult toota siin, seega peab midagi välja mõtlema. Aga harjutamiseks kõlbab küll praegu ja kui kunagi asi käpas on, siis vaatan ka miskit võimsamat. 

Nõnda, ega väga palju rohkem polegi miskit. Jääämbri challenge esitati mulle, mida ma kategooriliselt keeldusin tegemast muidugi, sest minu silmis on see puhas eneseupitamine, mitte heategu. Aga seda olete juba ilmselt feissist lugenud, mida ma sellest arvan.
Endiselt tahaks seda korterit ära osta, kuhu kolisin, aga ma ei julge mõelda, mis ta maksab üldse ja kust pergele ma selle raha kokku saaksin. Ilma Bingo või Euroka jackpotita ilmselt välja ei mängiks, seega pean ainult lootma, et omanik seda veel niipea maha ei plaani müüa... Ma ei jõua enam kolida, ausõna...

Nädalavahetusel muide saab minuga suve pidulikult ära saata 5. septembril Vändras ja 6. septembril Kosel, kus teeme Tre Raadioga ülekkanet ja paneme niisama pidu! Loomulikult on mul alkoholivaba september (nagu viimased 3 kuud juba), seega peate mind kainena kannatama :D Kohtume seal:

Nii, nüüd pean ootama 2 nädalat, siis selgub üks suurim plaan sel aastal või isegi terve elu jooksul, aga sellest kõigest kahe nädala pärast :)
Olge ilusad! :) 

Tuesday, August 19, 2014

Nii palju puhkust, et lausa õudne.

Howdy, y'all!

Järjekordne puhkus seljataga ja nagu ikka, sai ringi tuuseldatud. Kahjuks küll väga palju kirjutada ei ole, aga üht-teist siiski (õnneks väga igav elu ei ole veel :D). Mul pole õrna aimugi, millal ma üldse viimati kirjutasin, aga ilmselt peale Rannapidu kui oli puhkus, seega jätkan sealt. Peale puhkust olin siis tööl. Nii, sellega siis kõik :D Ahjaa, uues korteris olen ka nüüd kuu aega olnud ja tasapisi siin nokitsenud ja omanäolisemaks muutnud seda. Ma ei teagi, kaua juba pilte lubanud olen, aga ega midagi siin fancyt pole. Kes näha tahab, võib vabalt külla tulla muidugi, anna ainult teada ja teen tuuri :) Kes madusi kardab, siis võin Sebastiani ära peita seniks rätiku alla :D Sebastianist rääkides, olen siin tasapisi talle uut ja suuremat pesa ehitanud, sest suures korteris peab ta ka ikka laiutada saama :P
Veel puudu: soojenduslamp, paremale tuleb "korrusepoolitaja", peidukas ja natsa rohelist veel :)

Vot, saab seal korralikult ringi siblida ja mõnuleda, sest praegune on talle kahjuks väikseks jäämas. Nädala lõpuks peaks saama sisse kolida :)

Aga räägime ka nendest asjadest, mis mu jaoks uus ja huvitav on. Jooksmine on kindlasti üks nendest tegevustest, mida ma pole kunagi vabatahtlikult teinud, kuid uskumatul kombel hakkas see mulle väga meeldima. Praegu on muidugi parajalt jama see olukord, et Südalinnas elan, sest siin liikluse keskel on suhteliselt keeruline joosta. Koopas elades oli võimalusi lademetes, aga kus sa sellega, et siis oleks käinud kuskil, siis oli masendus ja vaja vegeda toas koguaeg. Igatahes, pärast 14 aastat padujoomist ja -suitsetamist, on päris hea meel, et on piisavalt võhma endiselt järel, et suudan isegi 5-6 kilomeetrit joosta ühe jutiga :) Loomulikult kavatsen sellega jätkata ka ja peaks päevakorda võtma ka teised harjutused ja trennid, et saaksin ehk lõpuks kolmemõõtmeliseks ka :P Ehk õnnestub korralik toitumisgraafik ka endale koostada, sest praeguse elutempo juures olen ma healjuhul 2-3x päevas söönud ja väga pikkade vahedega. Peaks vähemalt 4-5 vist sööma, et midagi kuskilt tulema hakkaks. Aga olgu, see on lähituleviku muusika ja mingiaeg siis kunagi näeb tulemusi ka siin ehk :) Proovin igatahes trenni omale igapäeva rutiini kuidagi sisestada, sest muidu jääb soiku ja siis pole sellest midagi kasu, kui kord nädalas midagi natuke teha.

Nõnda, puhkus oli mul ju. Käisin Peedul üle mitme-mitme suve. Viimati käisin seal detsembris, aga siis oli vanaema matused ja peied, seega polnud just väga selline rõõmsameelne kogunemine. Anyway, suvel on seal ikka eriti mõnus olla. Ma isegi ei tea, kui palju seal alalisi elanikke on, aga üldiselt on see suvilarajoon ja ka siis pole palju inimesi kohal. Kunagi sai pea iga aasta seal suviti vanaemal külas käidud ja mitu nädalat paikas oldud. Aga nüüd täiskasvanuna on need paganama kohustused koguaeg kuklas ja ajapuudus koguaeg, seega polnud ammu käinud. Väga mõnus oli, kuigi olime ainult 2 päeva seal. Hämmastav, kuidas mälu on selline, et mäletan igasugu pisidetaile, mida lapsepõlves seal tegime ja kus miski asus, aga samas ei mäleta näiteks seda, et mida ma eelmisel päeval mingil kellaajal tegin :D Kes ei ole Peedul käinud, siis soovitan minna küll. Palju seal muidugi teha ei ole, aga selliseks tsivilisatsioonist eemale saamiseks on see üks parimaid kohti. Marurahulik ja ilus loodus seal ka. Lisaks Vapramäe mets, kus saab jalutada ja päris linnulaulu nautida või siis joosta või pikniku pidada või mis iganes pähe tuleb :) Kahju, et mul pole vanu pilte, mida siia võrdluseks tuua, mis muutunud on, aga äkki kunagi leian kuskilt fotoalbumist ja siis peaks need sisse skännima.
Kunagi oli see maja ühekorruseline ja kollane. 

Tamm, millest nüüd saab kaladele mingi kiirendusrada vms. Veetase oli omalajal kõrgem.

Selline mõnus kohake. Siin sai ujuda ka, kui vool ära ei tahtnud viia :)

Selle koha peal oli suur kiik kunagi.

Siin kaarsilla all püüdsin ma oma esimese kala :) Lisaks käisime siin ujumas koguaeg.

Seal majas meie arvates kummitas, kuna see oli ka vanasti selline kõhedusttekitav :D

Mingi rikkur endale villa ka püsti lükanud.
Sealt mäest sai alati jooksuga alla tuldud, et kaarsilla juurde minna.

Idüll. Selline maal rippus kunagi Tartus vanaema majas seinal ka :)

Artto puudu kahjuks :/

Lastele väga meeldis seal ringi tuuseldada :) Mu oma on kahemõõtmeline samamoodi ja pole näha :D

Siin oli köis ja sai kiikuda, kui julgust oli :)

Kõik vanad rajad sai läbi käidud.


Kunagi pumpa polnud, siis sai siit ämbritega vett toomas käidud :) Endiselt töötab minu teada see kaev.

Vana-hea turnimispuu. Nüüdseks päris kõrgeks kasvanud.
Hea koht, kus oma riided vaiguseks teha :D

Bussipeatus on nüüd taksobussipeatus. Pood oli ka siin kunagi, nüüd on elumaja selle asemel.

Ja see maja oli kõige tähtsam meie silmis, sest siit sai JÄÄTIST! :D
Enam kahjuks ei saa ja see krunt koos majaga maksab umbes 45000€ :/
Käisime Argoga siis jooksmas ka koos esimesel õhtul. Kuna ta on vähem jooksnud kui mina, siis valis tema tempo, et ta ruttu ära ei väsiks. Nii me siis kulgesime ja meenutasime vanu aegu seal ja pimedas tehtud pildid ongi jooksmise käigus tehtud. Koos sai siis sörgitud umbes 4 kilomeetrit ja siis Argo lõpetas. Edasi põrutasin oma tempoga üksi ja lisasin ca 2,2 kilti otsa :) Pärast seda sauna ja siis varsti magama ära, jooksmine väsitab mõnusalt :)
Teisel päeval siis otsustasime minna Tartu Seiklusparki, kus ma polnud veel käinud, aga olen tahtnud ammu minna. Ma uimane muidugi ei mõistnud omanikule helistada, kes mul tuttav, et oleks väga hea hinnaga saanud, aga noh, kasutasin siis oma töökoha soodustust, sest enamus varustust on nagunii meilt soetatud :) Tegin siis väikse tiiru ja suhteliselt tempokalt. Võttis umbes 40 minutit aega, et kõik 4 rada läbida ja lõpus 300 meetrit zip-line'iga sõita. Väga fun ettevõtmine igatahes, julgen soovitada! :) Lastele jagub ka seal tegevust ja kõigi lemmik oli seal üks kollane kopa, millega sai liivakastis kaevata. 1€ maksab ja mõned minutid kaevamist garanteeritud :P Alguses läheb aega muidugi kangidest arusaamisega, aga lõpuks saab asja käppa. Pärast ei saanud lapsi sealt minema eriti hästi ja kõigil olid rahakotid müntidest tühjad :D
See lumelaud on chill. Aga unicycle on müstika :D






Add caption

300 meetrit, great fun :)
 

Peale Seiklusparki suundusime sööma enne kui kõik oma teed läksid. Aunapitega peab arvestama seda, et meid on PALJU. Isegi siis, kui meid ei ole kõiki kohal, on meid palju :D Lendasime siis Tavernasse, mis asub Tartu Vanalinna ääres ja vaene teenindaja pidi seda kaost kuidagi haldama. Õnneks sai ta väga hästi hakkama ja kõik tellitud söögid-joogid jõudsid kõigile ilusti kohale. Pitsad on seal väga head! Suured ja hinnad on resto kohta ikka väga madalad. Isegi soodsam kui Tallinnas Peetrikas või muu säärane. Jällegi, soovitan :) Aga peale seda oligi siis hüvastijätt ja suudusime kõik kodudesse ära. Aiki läks Viljandisse, Argo ja Kady suundusid Kaiu, onu oma perega tagasi Peedule ja meie (mina, ema, vanaisa) Tallinnasse. Väga laiali on me perekond valgunud mööda Eestit. Artto on veel muidugi Tallinna jäänud, aga tal ka omad tegemised ja asjad, seega väga tihti ikka ei näe. Vanasti ikka Jõuludel saime kõik kokku või sünnipäevadel, aga enam ei juhtu seda ka väga tihti kahjuks. Aga eks elu ole selline. Loodetavasti tulevikus suudame luua uue traditsiooni või taaselustada mingi vana, kus me kõik kokku saame ja külvame kaost :) Suure pere värk, harjunud kapitaalse kaosega. Eriti fun on siis, kui Sandrakute perekond (ema venna pere) on ka kambas :) Tunnen kaasa nendele, kes esimest korda peavad sellest osa saama millalgi :D 

Ja siin ma siis jälle olen. Puhkus saab läbi ja suvi samuti, nagu paistab. Palju jäi tegemata ja nägemata. Hirmus kahju on, et ma Eesti Hip Hop Festile ei saanud minna, kuhu ma hullult ajasin punti kokku, aga kahjuks läks nõnda seekord. Eks peab siis järgmisel aastal esimest korda sinna minema. Load jäid ka kätte saamata, kuigi plaanisin juuliks need ära teha, aga no võimatu on elada sellise graafiku järgi, nagu mul ta on. Sügisest see olukord muutub. Kes veel ei tea, siis otsustasin oma praeguse Matkamaailma tööga lõpparve teha septembrist. Plaan oli kuuks ajaks minna ka Euroopasse trippima, aga see on hetkel suhteliselt kahtlane, sest palju asju jälle takistavad, mis minust kahjuks ei olene. Oktoobrist siis hakkan täiskohaga Tre Raadios olema ja suunan kogu energia sinna. Siis tekib ka rohkem vaba aega, et enda elu elada, sest sellest on mul viimased 3 aastat suhteliselt puudu jäänud ja olengi ainult tööd teinud koguaeg. Ei ole enam energiat niipalju, et suudaks kahel kohal rassida, seega otsustasin teha seda, mis on mulle juba umbes 7 aastat südamelähedane olnud :) Saan lõpuks sammu lähemale oma unistusele, et Raadioga ennast ära elatada, mis on töö ja hobi käsikäes. Soovitan kõigil leida selline võimalus, kus saab tööd teha naudinguga, mitte selleks, et ära elada ja stressata. Kui pole sellist tööd pakkuda kellelgi, siis tekita ise selline töökoht! ;)
Loodetavasti on veel suvisemaid ilmasi tulemas, sest tahaks veel mõnda kohta trippida ja näiteks telkida kuskil. Aga eks paisab, mis elu toob. Keskendun nüüd sellele, et enne talve saaksin juhiload lõpuks kätte, sest Honda muidu roostetab seal Kaius ära veel :D
Olge ilusad! :)
"Love the life You live, live the life You love."
Peaks selle hoopis oma blogi nimeks panema :)

Ja niipalju siis sellest, et palju kirjutada ei ole :D Kuigi pilte on vist rohkem kui teksti.