Thursday, December 31, 2015

Aasta viimane taaskord.

Hei-hoo!

2015 siis täitsa edukalt üle elatud. See aasta õnneks läks isegi üllatavalt sujuvalt, aga samas oli ikka täielik rollercoaster! Proovin siis kuidagi adekvaatselt kokku võtta kõik selle emotsioonide ja tegemiste hunniku, sest väga korralik pudru ja kapsad on mul see ajajoon praegu.

Aasta esimene pool möödus vägagi töiselt siin Eestis, kuigi sai ka korraks Lätti põigatud, et sealne Skrillexi esinemine orgunnitud saaks. Endiselt on veebruar meeles, kui üks 100% õnnestunud kaos :) Ed Sheerani kontsert oli samuti väga võimas. Sel aastal sai üldse võimalikult paljudel live'del ja festivalidel käidud, mis on meeldiv, kuna järgmisel aastal see number jääb vägagi väikseks. Samas ootab järgmisel aastal täiesti teistsugune elamustepagas, seega on endiselt kõik tasakaalus. :)
Päris korralik kogemus oli ka peaaegu kogu raadio haldamine. Vastutus oli väga kõrge ja mingi aja see istus mulle 100%, sest ma sain vajadusel kõik niimoodi orgunnida, nagu vaja oli ja mõned asjad liikusid kohati kiiremini. Pikapeale muutus see aga liiga rusuvaks ja kogu mu elu käis raadio ümber, mistõttu ei suutnud ma seda enam lõpuks teha ja otsustasin midagi täiesti teistsugust teha. Ja noh, osutus parimaks otsuseks, mis ma üle pika aja teinud olen!

Ma ei väsi vist korrutamast, kui vägev Jaapan on ja kui vabastav tunne see on, kui sa astud oma mugavustsoonist välja ning elad täiesti teises keskkonnas ja kultuuris. Ma kogesin seda praegu ainult 2 kuud, aga see muutus mulle nii koduseks, et ma ei ole osanud siin Eestis praegu kuidagi olla ja kõik tundub kuidagi vale. "Kodu on seal, kus su süda on!" ja tundub, et mu süda on hetkel Jaapanis. Ei, ma ei leidnud sealt endale mingit naist. Ma lihtsalt armastan Jaapanit ja Aasiat üleüldse. Olen aastaid tahtnud sinna sattuda ja ega keegi teine seda sammu ei tee sinu eest, kui sa ise. Siit ka soovitus kõigile, kes tahaks midagi muuta enda elus, aga ei suuda kuskilt alustada: esimene samm on kõige raskem! Pärast seda läheb ludinal, eriti kui see on reaalselt vajalik su eluks. Asjad lähevad alati nii, nagu peavad. Kui ei pea nii minema, siis pärast esimest sammu polegi enam vaja kaugemale astuda, aga vähemalt sa astusid selle sammu! Parem saada konkreetne vastus (isegi kui see on "EI") kui jääda hiljem mõtlema, et mis oleks võinud juhtuda. Seega, kui tunned, et tahad mingit muutust ja tead ka mingit umbkaudset sihti, siis astu esimene samm kuskile poole, sest tavaliselt otseteed sihini on palju keerulisem leida kui kaudset. Iga samm viib lähemale! :) Ja nüüd marss unistusi täitma! ;)

Puhkus Eestis on möödunud ka selliselt väga loiult. Aga noh, Jõulud on nagunii selline uimane aeg, kus sööd ja magad peamiselt. Õnneks sain Jõuludel näha ära kõik inimesed, keda tahtsin näha. Sai ka isegi klubis käidud ja Smilersi selle aasta viimane live ära nähtud. Seltskond oli ka muidugi väga hea, seega suur aitäh kaasosalistele! :) Väga palju olen maganud mingil põhjusel. Ilmselt pingelangus, sest Jaapanis on siiski pikad tööpäevad ja 6 korda nädalas, et lõõgastumiseks palju aega ei jää. Samas tunnen ise ka, et ei oska puhata, mingit tegevust koguaeg vaja, aga eks pean ära harjuma sellega, et iga paari kuu tagant saab puhata. Eestis suhteliselt harjumatu nähtus olnud. :)
Rääkides puhkusest, siis vist olen maininud, et nüüd pikka aega Eestisse ei naase. Enne augustit ei ole plaanis siia tulla, sest kavatsen võimalikult palju Aasiat avastada. Märtsis peaks olema esimene puhkus järgmisel aastal ja hetkel on valikus kas Kambodža või Filipiinid. Või Bali. Või Vietnam. Või mis iganes paradiisiriik, sest mu elu on lihtsalt uskumatu hetkel ja ma poleks eales osanud arvata, et ma pean tulevikus valima, kuhu ma puhkama minna saan! :) Igaljuhul, oma sünnipäeva veedan paradiisis sel aastal, aga kahju ka natuke, et osasi sõpru sinna ei saa organiseerida... Ehk kunagi õnnestub. :)

Vot siis, selline aasta olnud. Miskit jäi kindlasti kirja panemata, aga nagu ütlesin, siis oli suht kaootiline aasta. Samas, täitsin kõik oma eesmärgid, enamik oma plaanidest sain ka täidetud ja ühtteist jääb ka uude aastasse. Uuel aastal saab olema kindlasti palju häid üllatusi varuks ja ka takistusi, aga ega me muudmoodi ei arenegi. Soovin siitpoolt kõigile ka siis suurepärast vana aasta lõppu, keda ma ehk täna päriselt ei näe! Olge kõik terved ja ilusad ning eeldatavasti kohtume aastal 2016! :)
Nägemist 2015 ja BRING IT ON, 2016!

Monday, December 21, 2015

Lennujaamad sakivad.

Rohkem polegi midagi öelda. Keegi võiks juba teleporteri leiutada...

Sunday, December 20, 2015

Esimese etapi lõpp.

Hei!

Kaua aega jälle möödas viimasest postitusest. Suht rutiin sees ja siis ei jõua nagunii kõike uut avastada, seega pole ka olnud väga põhjust kirjutada. Nüüd on aga aeg sealmaal, kus tuleb jälle kohver pakkida ja hakata puhkusele sõitma :)

Loomulikut peab jõuludeks koju tulema. Ma usun, et õde ja ema veaks mu ise siit koju kui ma ei tuleks, aga pigem soovin ise ka ikka tulla Eestisse. Sõpru näha, pere näha, kinke tuua ja igatsen kõiki jubinaid ka, kes mu ellu tekkinud on. :) Seega, juba teisipäeval tõstan jala jälle kodumaa pinnale ja pean hakkama graafikut sättima, et kõik vajalikud inimesed ära näha ilusti. :) Grupiviisilisi vastuvõtte on ka võimalik broneerida, seltsis segasem! :D

Aga mis siin kolme nädala jooksul siis toimunud on? No peamiselt muidugi ikka töö. See ei lõppe veel niipea, sest endiselt on palju teha ja veel rohkem ilmselt ümber/uuesti teha, mis ei tekita eriti rõõmuhõikeid minus ega kelleski teises. Nüri värk, aga tegema peab ära nagunii, seega anname minna. Aga seda alles uuel aastal ja siis läheb raudselt ülikiireks, sest ametlikult peaks märtsis laev Saksamaa poole sõitma hakkama... 45 päeva merel oleks vist päris julm kaasa loksuda ja tööd teha! :D Samas palk on hea ja kulutusi pole, mis ilmselgelt olekseriti superluksvariant, aga me nagunii ei saa kaasa, sest uus laev juba ootab. Jep, endiselt plaanin siia pikemaks ajaks jääda. Siin on vapustavalt hea ja ma tunnen ennast siin, nagu ma oleks õiges kohas. :) Muidugi on kahju, sest sõbrad ja pere jäävad kaugeks ja seda Eesti lendu ma ei taha kohe kindlasti endale väga tihedaks tegevuseks võtta, sest see on ülemõistuse kohutav, aga igatsus tekib siiski. Siiski, võimalus on olemas ja lahenduse leiab alati.

Veel niipalju, et mul oli 16. detsembril viimane tööpäev, sest laev läks "seatrial"-le, ehk siis testiti, kas kõik toimib nii, nagu peab ja sinna ei võetud kõiki töölisi kaasa, seega saime hinge tõmmata enne kojulendu ja tuulutada ennast. Noooo, mõni võttis seda tuulutamist muidugi vääääga hoogsalt ja seetõttu oli kolmapäeva öösel terve Nagasaki peal igasugu probleeme. Nii eestlaste, poolakate kui ka teiste poolt. Ühesõnaga, korralik kaos toimus ja sellest tekivad ka kindlasti väga karmid ja teistsugused reeglid uuest aastast. Suur osa poolakaid ja muid eurooplasi, kes ühes firmas töötasid, tagasi ei saa, sest nende firma töötajad on siin 3 korda vargustega vahele jäänud (juveelid, tööriistad ja TRAMM!!!). Loodetavasti tuleb nende asemele normaalsem grupp inimesi, aga eks aeg näitab seda. Vahel võib ka halvemini minna. :D

Tuleviku kohta ei oska midagi ennustada, peale selle, mis juba öeldud kindlalt on. Näiteks saab uuest aastast korterisse, mis on parem variant kui hotellis elamine! :) Kolleegid, keda võib juba isegi sõpradeks kutsuda, on ka õnneks lahedad inimesed, mistõttu saab see kooselu ilmselgelt huvitav olema. :D Kahjuks muidugi kõik kolleegid tagasi ei tule, millest on kahju, sest lahedad inimesed meil firmas. Aga ega sundida ei saa kedagi ja paaril ootab ka Kaitsevägi läbimist. Edu igaljuhul neile nende tegemistes ja küll me veel kohtume! :) Olen siin täheldanud, et maailm on siiski kohati päris väike ja tuttavaid leidub pea igas maailma otsas, seega mine sa tea, kus kellegagi võib jälle kokku põrgata täiesti kogemata.

Käisime siin kahe kolleegiga ka väikesel seiklusel teises linnas, mis on Jaapani suuruselt neljas. Fukuoka on nimeks ja kutsutakse seda "Jaapani Las Vegaseks". Kasiinod on siin küll teistsugused ja väga palju on üldse illegaalne, seega sellist vaatepilti muidugi polnud, nagu filmides Las Vegase kohta näeb, aga siiski oli see linn midagi sellist, mida pole varem kunagi näha saanud! Rongi pealt maha astudes oli paari minutiga naeratus näol, sest kogu see miljöö ja sagimine oli kuidagi väga positiivne ja lahe! Jaapanis on ka selline asi, nagu "Winter Illumination" ja Fukuoka võtab ka sellest osa. Põhimõtteliselt iga linn korraldab väga võimsad kaunistused tuledega ja neid on linna erinevates kohtades võimalik siis vaadata. Rongijaamas oli kohe üks, mille taustal sai ka muidugi kohe pilti tehtud, aga teisi kohti kahjuks näha ei jõudnud. Ehk järgmisel aastal õnnestub rohkem selle linnaga tutvuda, sest seal on poode ja igasugu muid tegevusi niiiiiipalju, et läheks vähemalt nädalat vaja seal ja väga suurt rahapatakat! :D Seekord oli mul üpris säästlik tripp, aga edaspidi lasen täie raha eest seal! :) Veiko ja Joosepiga sai mööda linna kammitud, shopatud (sain sealt paar kinki ka kodumaale toomiseks) ja huumorit tehtud ja jäime kõik väga rahule ning uuel aastal jääb see raudselt üheks sihtkohaks veel! :)

Ilmselgelt olen kirjutades kasutanud palju emoticone, seega võite kindlad olla, et ma olen rahul enda eluga siin. Praegu ei vahetaks ma seda mitte millegi vastu, sest Aasia kultuur ja elu on hoopis teistsugune kui Lääne oma ja seda igatepidi paremas mõttes. Siin olles olen ma märganud, millised matsid ja ebakultuursed inimesed on suures osas Euroopas. Loomulikult on erandeid, aga siit on tekkinud väga hea võrdlus hetkel aktuaalsete teemadega, mida juhib muidugi see massiimmigratsioon Euroopasse. Ütlen täiesti ausalt, et kõik eurooplased, kes siin vihkavad pagulasi ja löövad neid kõiki ühe kaikaga, siis ei tohiks need inimesed mitte kunagi enda jalga Aasiasse tõsta, sest see on lausa rõve, mis siin eurooplased on kokku keeranud! Kui sa nõuad, et võõrad sinu kultuuri ja harjumuste järgi tantsiks, siis tee palun seda ise ka, kui sa oled kuskil mujal! Silmakirjalikkus on ikka igavesti nõme asi, nii et ära näita näpuga, kui sa ise süüst puhas pole! That's it!

Aga homme, 21. detsembril, on siis mind ootamas jälle 15000 kilomeetrit lendamist ja mitu-mitu tundi lennujaamades passimist (pikim on 8h Frankfurtis. Loodetavasti saan linnapeale ka minna vahepeal), et jõuda koju ja näha pere ja sõpru. Olge valmis, rääkida on palju, mida ma siia pole kirja pannud! :)

Pilte saab vaadata SIIT!

Aasta lõpupoole teen ilmselgelt jälle kokkuvõtte ka mööduvast aastast, seega hoidke silmad lahti! :)
Olge ilusad, head 4. adventi ja kaunist jõuluaega ka kõigile! :)

Saturday, November 28, 2015

Kirumine ja värki...

Puiaka!

Nõnda, kuu aega Jaapanis oldud ja võiks vahepeal väikese vahekokkuvõtte ka teha siis jälle :)
Elu on tegus olnud. 6 päeva nädalas tööl ikkagi ja pikad päevad, siis pole kahjuks väga seda avastamise aega kuigi palju olnud, aga ühtteist olen siiski näinud. Oleme siin kolleegidega linna avastamas käinud, söönud kohalikke toite ja võrrelnud asjade hindasi Eestiga. Eestis on enamik tarbekaupu ikka kohutavalt ülehinnatud! Elektroonika ja riided/jalanõud on siin ikka palju odavamad kui Eestis ja mujal Euroopas. Ilmselt transport siia on kõvasti odavam või siis eestlased panevad rämedat juurdehindlust, et rohkem pappi teenida. Ja valik Eestis on siinsega võrreldes palju väiksem ka. Igaljuhul hakkan siit endale paljusi asju soetama, mida eluks vaja läheb :)

Tööst ka siis natuke. Endiselt pole midagi rasket minu jaoks, aga paras jant on koguaeg. Natuke väsitab ja põlved hakkavad tunda andma sellest kükitamisest ja põlvitamisest, sest koguaeg vaja peadpidi kuskil kapis olla ja põrandaligi mingeid torusi isoleerida. Tore on veel see, et endiselt pole kindel, kas sellel tööl ka mingit mõtet on, sest väga palju jamasi koguaeg torudega, mis on jaapanlaste paigaldatud ja kui jamad ei lõppe, siis peab üldse uuesti torud panema ja läheb kõik algusest peale ka meie jaoks. Tööde järjekord on siin täiesti paigast ära, aga ega keegi sellest välja ei tee ja ei võeta kuulda ka. Tulemus on see, et meie, isoleerijad, saame korralikku jantimist tunda, sest ilmselgelt pole piisavalt ruumi, et tööd normaalselt teha saaks. Aga mis seal ikka, tööd on vaja teha ja kui isegi läheb algusest peale, siis on tööd kauemaks :D Eks see ole kaheotsaga asi, nagu ikka. Moraal ja motivatsioon muidugi natuke kannatavad, kui pead tegema tööd, millel ei tundu eriti mõtet olevat. Eriti keeruline on muidugi töödata, kui koguaeg pead püsti tõusma ja töö katkestama, et kedagi mööda lasta, sest igalpool on mingid materjalid ees ja kitsad kohad jne. Ehk siis pole võimalik rahulikult otsast lõpuni midagi teha, koguaeg segatakse ja peab pooleli jätma midagi ja siis lõhutakse üldse su kätetöö ära, sest keegi idioot otsustas, et on hea mõte isolatsiooni peale astuda, et kõrgemale ulatuks ja siis tee uuesti jne jne jne. Närvid on natuke läbi :D :D Uuest aastast igaljuhul peaks olema vähem inimesi tööl ja just poolakad ja leedukad (kes on ühed suurimad töllerdajad ja siiberdajad), sest nende firma töölised otsustasid purjus peaga siin mingit juveeliröövi korraldada ja terve firma saadetakse minema seetõttu. Idioodid. Neil on üldse mingi eriti nõme komme kõike varastada. Panid isegi mu vihmavarju rotti, kuigi oli suht hästi ära peidetud. Nagu mingid narkokoerad, kes tunnevad ripakil asjade lõhna ja siis varastavad ära. Tööriistu ja paljusi asju veel panevad piistu. Õige ka, et nad minema saadetakse, sest enne neid olevat siin olnud kõik täiesti korras ja jamasi polnud.
Ja tagatipuks ei suutnud nad tõprad ühte laeplaati korralikult kinnitada ka ja sain sellega vastu vahtimist, mistõttu mul nüüd esihambast kild väljas. Bastards! Ja jaapanlastest ei saa ma üldse midagi aru, neil puudub täielikult loominguline mõtlemine ja nad teevad ainult seda, mida neil teha kästakse, ei midagi rohkemat. Kui öeldakse, et jaapanlased on väga suured ja asjalikud töötajad, siis vaidlen vastu. Nad oskavad ennast sellisena lihtsalt NÄIDATA! Tegelt on nad lihtsalt robotid ja korralikud loodrid segamini, sest kvantiteet tundub olevat neile tähtsam kui kvaliteet.

Nii, sain natuke pingeid maandada nüüd. Edaspidi peaks olema kõik normaalne jälle ja ehk õnnestub ka kohalikke vaatamisväärsusi näha. Siinsamas lähedal on paar toredat saart, kuhu tahaks minna mingihetk ja loomulikult on siin väga palju lahedaid suveniire, mida peab tasapisi ostma hakkama, sest kolme nädala pärast juba Eestisse puhkusele ja siis tühjade kätega ometi ei saa minna ju :) Magneteid peab kilodes ostma vist juba :D Väike puhkus ei tee paha ja igatsen ka Eesti sööke natuke, kuigi siinsed toidud on ka täitsa mõnusad ja ka tervislikud. Kaalu mul muidugi pole, aga loodetavasti olen miskit nüüd juurde ka võtnud :D Jooksmisest tunnen endiselt puudust, aga tavaliselt peale tööpäeva ei jõua ühtegi üleliigset liigutust teha enam, seega on see kahjuks unarusse jäänud... Ilmad pole ka enam kõige ilusamad. Vihmased ja tuulised, aga õnneks miinuseid siin ei tule veel niipea, kui üldse. Uuel aastal peab miskit soojemat vast selga tõmbama alles, praegu ajab pusa ja nahktagiga täitsa edukalt läbi :)

Praegu vist rohkem polegi muljetada. Pildid on Facebookis, mis vahepeal teinud olen ja üldiselt olen siin ennast suht mõnusalt sisse elanud. Viimane aeg nüüd ka keelt õppima hakata, sest endiselt ei ole inglise keelega siin suurt midagi teha. Aga jaapani keel ei taha ka nii kergelt külge hakata veel, aga võib-olla lihtsalt kardan ennast lolliks teha kuidagi :D Kui sellest hirmust üle saan, siis läheb kõik juba libedamalt :)
Varsti kirjutan jälle, äkki õnnestub miskit huvitavat külastada ja kogeda.
Vahepeal täitus ka poolteist aastat kainena olemisest, seega elu on lill! :)

Olge ilusad! :)

Saturday, November 7, 2015

Jaapan hakkab koduseks muutuma...

Howdy!

Nädal möödas jälle siinpool maakera. Olen ennast täitsa hästi sisse suutnud elada siin ja ausalt, Jaapan on üks väga äge riik, kus elada, kuigi mitte midagi aru ei saa, mis mida tähendab ja keegi mind ka väga ei mõista :D Lisaks on jaapanlased suhteliselt vaiksed, eriti kui nad inglise keelt räägivadki, sest võõras keeles ei julgeta ju tavaliselt kõvasti rääkida. Aga see selleks, eks kõik tuleb omalajal ja ilmselt saan ma enne jaapani keele selgeks, kui jaapanlased siin inglise keelt rääkima hakkavad :) Keel on neil üldse selline, et isegi kuulates ei saa miskit kõrva taha panna, sest ütlevad kõike soravalt ja laused sulavad kohati kokku, seega raske meelde jätta, mis mida tähendama peaks... Aga nagu sai mainitud, siis jaapanlased on viisakad ja abivalmis, sest nad teavad isegi, et nende keel on pagana raske välismaalastele. Käed-jalad otsas, saab lõpuks ikka kuidagi selgeks tehtud, et tahad kuldset Marlborot, seda pikemat pakki :D
No ajab ikka segadusse küll, eksole?! :D

Rääkides poodidest, siis siin on elu ikka vägagi odav. Toit, riided, tehnika - kõik mitu korda soodsamad, kui Eestis. Muidugi omajagu raha kulub ka sellele, et ostad midagi süüa väljanägemise järgi ja see osutub konkreetseks solgiks ja viskad ära. Ikka juhtub :D Hotellis pole kööginurka ka, seega ei saa ise süüa teha ja pean praegu valmistoitu ostma. Uuel aastal ostan väikse pliidikese ja potid-pannid, siis saan ise teha süüa.
Aga nälga ei jää - nuudlid ja sushi on alati kindlapeale minek ja salatid on ka siin täitsa maitsvad. Hotellis saab hommikusööki ja lõuna töö juurest, niiet õhtuks põhimõtteliselt haaran siis kas sushi või mingi salati ja ongi korras :) Pulkadega söömise olen nüüd täitsa käppa saanud ka muidugi.

Päevad on siin tööajal pikad, nagu ennist mainisin ja seetõttu õhtuks ikka päris laip olla ning kell 10 tavaliselt keeran magama ära juba. Palk on muidugi ka vastav tänu sellele :) Mul juba korralik nimekiri, kuhu kõik plaanin selle raha investeerida ja enda tervis on esikohal muidugi :) Ja kuna siin on tehnika väga-VÄGA odav, siis ilmselt soetan siit ka ühtteist vajalikku, mis Eestis maksaks 2-4x rohkem... Ilmselt on must saamas varsti mingi muul, kes hakkab tellimusi Eestisse tegema :D Isegi postiga saates tuleks kõvasti odavam, kui Eestist osta. Eks mingiaeg hakkan ülevaadet ka tegema ja siis vaatab, kas keegi miskit soovib :D Paari inimest kindlasti tean, kes soovib ühtteist siit endale hea hinnaga :)

Harjumatu on veel see, et tänu ajanihkele on keeruline kodustega suhelda, aga õhtul paar tundi ikka õnnestub leida selleks, et Facebookis chattida :) Veider muidugi on, et kui ma magama lähen, siis Eestis alles tööpäev käimas ja kui ma ärkan, siis teised hakkavad alles magama sättima. Mingil veidral põhjusel ei keerata siin Jaapanis kella ka, seega kevadel muutub ajavahe ainult 6-tunniseks, mitte 7 :D
Varahommikune teekond hotellist sadamasse.


Uhke purjekas, mis teeb vahel ringe ka :)
Sealt sadamast saab ümbruses asuvatele saartele ka liikuda muide :)

Jaapanlastele meeldib järjekorras olla igalpool :D Sealt läheb praamiga tööle siis.



Väga-väga palju on siin avastada, mida on raske saavutada ühe vaba päevaga nädalas ja üldiselt kipub nädalavahetustel siin ka sadama nüüd edaspidi, seega ma ei kujuta ete, mis juhtuma hakkab. Ma muidugi plaanin siia pikemaks jääda tööle, seega avastamata ei jää kindlasti :) Lennupiletid lähiriikidesse ei maksa ka praktiliselt midagi, alla 400€ saab edasi-tagasi pileti näiteks Balile või Kambodžale ja 500€ 20 päeva hotellis elada rahulikult. Seega, kui keegi mõtleb, et Eestist on siiber, siis siiakanti soovitan raudselt tulla! Siin ei toimu mingeid sõdu ega muid konflikte, aastaringselt on suhteliselt soe, loodus on ilus, inimesed on sõbralikud ja elukvaliteet on kõvasti kõrgem! Mina olen väga rahul igatahes enda otsusega. Elada tuleb ikka nii, et oleks millestki oma lastele ja lastelastele pajatada ka, mitte ainult sellest, kui raske Eestis elada on ja kuidas sa koguaeg tööd rügasid teha, et pere toita ja mitte võlgu jääda... Mitte kuidagi ei kipu Eestisse tagasi elama, vähemalt mitte niipea. Pikas perspektiivis ilmselt tulen tagasi sinna, aga eks näis, mis elu toob. Tahaks endiselt väga palju reisida ja erinevates riikides elada, töötada, kogeda sealset kultuuri ja kombeid jne. See on kõik väga lahe ja kohtab väga palju erinevaid inimesi. Siin Jaapanis on väga kirju seltskond ja ma pole veel kõigiga tuttavaks täitsa saanudki... Peaks ilmselt rohkem väljas liikuma, aga küll jõuan. Praegu see väsimuse periood, aga kui juba rutiin sisse tuleb, siis võib vahel õhtuti ka väljas kondamas käia ja värki :)

Pimedas paistab see tramm eestpoolt nagu Minion välja :D
Väga palju infot lendab koguaeg peale, seega ma ei suuda kõike kohati meelde jätta, mis siin naljakat toimub, sest konteksti on vaja ja seda ei saa nii hästi siin edasi anda. Igatahes on väga lahe!
Ja olgu tänatud see tundmatu Jaapani härra, kes laupäeval töölt tulles praami järjekorras vihma käes oodates otsustas mind oma vihmavarju alla võtta! :D Arigato!

Seekord kõik. Homme (pühapäeval) lähen natuke avastama jälle, seega pildimaterjali saan lisada siis Facebooki jälle :) Võib-olla teen ka mingi lühikokkuvõtte seiklemisest siia, seega hoidke silma peal!
Olge ilusad! :)

Saturday, October 31, 2015

Uus seiklus!

Kon'nichiwa!

Kes veel ei tea, siis otsustasin enda elu Eestis praktiliselt kokku pakkida ja tulla Jaapanisse tööle ja elama. Esialgu aastaks. Edaspidine selgub jooksvalt. Aga jah, selline otsus lambist pähe hüppas, kuna Euroopa ja Eesti hakkasid väikseks jääma ning on endiselt suur soov maailma avastada. Mõeldud tehtud. 100% otsusega rahul ja siiani on väga seiklusrikas ja huvitav kogemus juba olnud. Aga, alustame algusest.

LEND:
Start Jaapani poole algas 27. oktoobri varahommikul, kell 5.30 Eesti aja järgi Tallinna Lennujaamast. Esimene ümberistumine toimus Saksamaal, Frankfurtis. Jõudsime sinna umbes hommikul kell 8 (7 kohaliku aja järgi) ja siis oli meil 6h järgmise lennuni. Kuna ma enne lendu maganud ei olnud ja lennukis see ka ei õnnestunud, siis sai tunnikeseks pool silma lennujaamas kinni pandud, kuni järgmist lendu ootasime. Õnneks ei pidanud täitsa üksi minema, muidu oleks ma täiesti kinni kiilunud. Seiklesime koos ühe kutiga, kes kevadel ka Jaapanis oli, seega ta õnneks juba teadis, kuidas asjad käivad ja ma siis lonkisin sabas peamiselt :D
Frankfurtist jätkus lend 13.25 (kohaliku aja järgi) ja ees ootas 11h kitsas jaebamugavas lennukis istumist. Jõudsin selle ajaga 4 filmi ära vaadata, umbes 2h magada (mind susati tiiva kõrvale täpselt, seega vaikset hetke väga polnud) ja 2x süüa ka. Sain ka paar nunnut pilti tõusvast päikesest ja allolevast maastikust, aga hetkel hotellis väga kohutav nett, seega ei saa neid siia üles panna väga. Eks Facebooki ja Instagrami proovin lisada aegajalt neid pilte, aga ega ma koguaeg ka ei klõpsi ringi kaameraga :)
Tõusva päikese maa. Lennukisse ei igatse :D



Niisiis, Frankfurtist tulime Osaka ühte lennujaama ja jõudsime kohale kell 8.20 kohaliku aja järgi (Jaapanis on kell 7h Eestist ees, Frankfurtis 1h maas, et segadust ei tekiks, kuigi mul kiilub siiani vahel kinni). Saime siis transfeeri (õnneks tasuta, muidu maksaks selle eest) teise lennujaama. Tund aega bussiga sõitu. Osaka on ikka eriti suur linn ja ma pole veel Tokyosse jõudnudki... Algul tundus, et elumajad ja muud säärased asjad on üldse kuskil mujal, aga siis avastasin üks hetk, et buss sõidab maapinnast päris kõrgel ja kõik poed, tänavad ja inimesed olid päris mitukümment meetrit allpool üldse. Väga huvitav oli vaadata.
Teisest lennujaamast saime siis ilusti piletid kätte ja kohvrid ära antud, mis eelmises lennujaamas meid juba ootasid ilusti ning oligi aeg siis viimaseks lennuks Nagasakisse. Kell 14.15 jõudsime kohale (siinse aja järgi, edaspidi on koguaeg minu hetkeline aeg kirjas) ja siis läks juba raha vaja, et linna saada bussiga. Jaapanis tasub alati sularaha kaasas kanda, sest igalpool kaardiga maksta ei saa ja mõned pangaautomaadid ei pruugi isegi raha anda, kui soovid seda... Sula olgu alati kaasas, kas siis Eurod või Jeenid. Enivei, saime bussiga linna ja hakkasime siis hotelli otsima. Õnneks mu kolleegil oli Nagasakis üks sõber, kes, tuli välja, on ka minu tuttav, seega sai siis kolmekesi edasi liigutud, kuna tal oli vaba päev nagunii ja näitas siis, kuhu hotell jääb.

TÖÖ:
Igahommikune praamisõidu vaade :)
Noh, olgem ausad, töö on siiski esmane põhjus, miks ma üldse siin olen, sest ilma selleta on ilmselgelt natuke raske siin aasta elada :D Puhtjuhuslikult sai ühelt vanalt tuttavalt uuritud, et kuidas siia tööle saaks ja sain siis maili vastu, kellele kirjutada jne. Sain siis natuke infot ka, et mis siin toimub ja kuidas olukord on ning saigi otsus vastu võetud, et saadan meili ära. Augustis hakkasin siis seda asja ajama, aga igasugu bürokraatia ja muu jant venitasid selle ooteaja kahe kuu pikkuseks, kuni siis asjad suht korda said aetud. Ja siin ma nüüd olen - ehitan laeva :) Tööks on see, mida aastaid tagasi tegin ka Eestis ehk siis isolatsioon. Õnneks ei pidanud hakkama nullist õppima ja koormaks olema seal ja saan teha tööd, mida ma ka oskan. Võrreldes Eestiga on tingimused muidugi paremad ka :) Kolleegid on ka väga asjalikud ja lahedad, seega all good. Eks reegleid ole palju, nagu igal ehitusobjektil, aga ka need on täitsa talutavad ja mingit probleemi ei tekita. Tööpäevad on suht pikad, 11h ja 6 päeva nädalas (võib ka 7 vahest olla), seega puhata ja mängida väga palju ei saa, aga ei kurda. Küll puhkuse ajal saab puhata :) Esimene puhkus on jõuludel ja uue aasta algul tagasi, seega polegi enam kaua jäänud ja juba Eestis tagasi.
Firma, kus kõik tööl, on Mitsubishi Heavy Industries ja nagu kohapeal selgus, siis Mitsubishi teeb ka lisaks autodele peaaegu KÕIKE! Isegi markereid :D Ehk siis Jaapani üks suurimaid tootjaid. Siin on praktiliselt nagu Euroopa, sest väga paljudest erinevatest Euroopa riikidest on töölisi kokku aetud. Eesti, Soome, Läti, Leedu, Poola, Saksamaa (laev on sakslaste tellimus muide), Serbia ja kurat teab, kust veel. Seltskond on kirju ja loomulikult poolakad saavad koguaeg kuskilotsast mõnitusi. Üks poolakas näeb välja nagu Jörberg ka kusjuures :D Kolleegid tegid selfie ka temaga. Jaapanlased ja filipiinid on sellised, kes vabandavad ette ja taha, kui nad sinust mööda tahavad minna koridoris. Jääb mulje, et nad ei taha sulle tüli teha kuidagimoodi, olgugi, et sa üksinda põhimõtteliselt blokeerid terve koridori ära, et tööd teha :D Eks tööst jõuab veel pikalt-pikalt kirjutada, seega teen siin sellega lõpu hetkel ja räägime Jaapanist endast.

JAAPAN:
No Jaapan on mind väga pikalt paelunud, sealt ka otsus siia tulla üldse. Vägagi teistsugune riik on võrreldes Euroopa omadega, aga nagu eelnevalt sai mainitud, siis väga palju eurooplasi ühes kohas on siinse elu ja ühiskonna suht peapeale löönud. Olen ikka igasugu jutte juba kuulnud, kuidas siin juuakse ja räusatakse ja magatakse pinkidel õues jne. Meie hotellis visati seepi või miskit allkorrusel basseini (need traditsioonilised ühisvannid/-basseinid, kus lõdvestutakse), et lisada natuke mulle ja seetõttu on nüüd siin hotellis eurooplastel keelatud seda ruumi kasutada... Lisaks kui avalikku korda rikud, siis lähed vangi no questions asked. Trahvi saab ka muidugi, isegi kui vangi ei panda. Ja kes arvab, et inglise keelega saab siin lõtva hakkama, siis eksid. VÄGA minimaalne osa elanikkonnast räägib inglise keelt. Samas on jaapanlased väga sõbralikud, viisakad ja abivalmis, kui sa ise samaga vastad muidugi. Viisakus on võti, et siin riigis hakkama saada. Jaapanlased aitavad sind heameelega igas asjas ja kui nad ei suuda kuidagi abiks olla, siis võivad täitsa ahastusse sattuda ja kurvaks muutuda, mis on väga veider esialgu kindlasti.
Jaapan armastab ka puhtust, seega konisid ega prügi pole ilus maha visata. Iga asja jaoks on oma konteiner, aga neid on väga vähe näha linnapildis, seega lihtsam on tänaval mitte suitsetada või hoida prügi taskus, kuni näed prügikasti. Kui jaapanlase ees midagi maha viskad, siis võid sõimata saada täitsa vabalt. Aga Jaapan on ilus. Siin on päeval ka veel mõnusalt soe, 20 või rohkem kraadi, aga õhtud on jahedad. Kultuuri ja kombeid jõuan veel kindlasti rohkem avastada ja õppida, aga tõepoolest on siiani jäänud mulje, et pea kõik, mis internetis Jaapani kohta naljakat leidub, on ka tõsi :D
Hotelli taga taoti kaks päeva trumme ja koguneti. Pole aiugi, mis seal toimus.

Võin julgelt väita, et see oli väga õige otsus, et siia tulla. Üllatavalt palju tuttavaid nägusi on siin ja isegi üks ammune tuttav, keda pole üle kümne aasta näinud, tundis mu ära ja sai siis catch-up'i tehtud natuke :) Kõik on igatahes hästi ja saab ainult paremaks minna :) Peaks keelt ka tasapisi õppima hakkama, sest ilma selleta on ikka väga keeruline siin elada ja hakkama saada. Aga kõik omal ajal :)
Proovin nädalas korra või kaks korda kirjutada, mis huvitavat siin toimub, aga kuna tööpäevadel on suht vähe avastamist ja muid tegemisi, siis vaatab, kuidas neid uusi kirjatükke tulema hakkab. Eks annan märku, kui uuesti kirjutan! :) Proovin normaalse neti ka sebida endale siin, siis saab pildimaterjali ka rohkem poetada :)
Olge ilusad!

Monday, October 5, 2015

8 kuud vaikust, aga nüüdsest back in business!

Oi dios mio!

2015 on ikka korralik rollercoaster olnud... Viimati jäime järjega veebruarisse, kus toimus Skrillex ja Tre.ee 15. sünna. No võib vist väita, et vahepeal on ikka niimõndagi juhtunud ja detaile enam kohe kindlasti nii hästi ei mäleta, seega ei hakka nendega üldse vaeva nägemagi.

Noo, jätkame kuidagimoodi sealt, kus pooleli jäi ja jõuame siis tasapisi olevikku: pärast kogu seda Skrillexi ja Tre.ee pidustusi jätkus elu töölainel ilmselgelt. Muidugi sel aastal oli mul plaanis absoluutselt kõik artistid, kes mulle vähegi meeldisid, ära näha ja niimoodi sattusin siis Ed Sheerani kontserdile. No tõesti, üks parimaid artiste selles stiilis, arvestades, et ma siiski armastan väheke karmimat ja tempokamat muusikat :)

Edasi jätkus töö. Aprillis läks asi sinnamaale, kus võtsin praktiliselt kõik kohustused raadios enda kanda ehk siis vastutasin kõige eest, et raadio töötaks nii, nagu peaks. Täitsa meeldiv ja kasulik kogemus oli, aga oi damn, kui stressirohke. Kui arvate, et mis see ära ei ole, siis teadmiseks, et see oli põhimõtteliselt 24/7 töö, sest ma ei saanud olla kunagi nö "levist väljas". Mõtted olid koguaeg tööl, sest ei teadnud iial, kas ja millal midagi juhtub, et pean siis kiirreageerimist tegema ja olukorra siis läbi kaugabi lahendama või stuudiosse jooksma (mida ma mõtlen sõna otseses mõttes, sest paar korda tõmbasin jooksuriided selga ja jooksingi stuudiosse kodunt). Ehk siis jah, sotsiaalelu ja enda heaolu suht kannatas selle all, aga üldjoontes oli täitsa normaalne. Nii ma siis olingi peamiselt koguaeg tööl ja aegajalt käisin ka erinevatel üritustel. Muidugi Tre enda peod sai läbi käidud sel suvel pea kõik. Rannapidu oli nagu ikka, väga äge. Hanf Kung ja Metsakutsu tegid sel korral parimad laivid minu arust. Augusti algul oli Weekend, kus ilmselt päris paljud ka käisid ja selle kohta vast pole emotsioone vaja kirja panna, peale ühe: AWESOME! Korralik reiv! Nädal pärast seda sai käidud esimest korda Eesti Hip Hop Festivalil, mis oli omajagu kultuurišokk, arvestades, et ma olen 12 aastat ürituste korraldusel abiks olnud. Seal tundus asi kuidagi väga selline minimalistlik ja pohhuismi peal üles ehitatud, aga siiski oli elamus täitsa äge. Virus Syndicate ei vedanud alt ja andis VÄGA retsi laivi! Hanf Kung küttis samamoodi ülihästi ja isegi paremini kui Rannapeol. Lühidalt, sai esimese käiguga täitsa rahule jääda. Nagu ütlesin, siis detailidesse ei hakka väga laskuma, kuna ammu toimunud ja kõik ei mäleta ja siis tuleks see postitus väääääga pikk, kui ma hakkaks igat asja detailselt kirjeldama... Igaljuhul on olnud vägagi emotsioonirikas ja tihe aasta. Nüüd viimati sai käidud Noblessneri Sadamas Netsky'd vaatamas (kõik 3 esinemist Eestis nähtud kusjuures) ja Tartus üle pika aja, Club Illusionis, kus esines Andy C 3-tunnise setiga. Kes on Andy C? Googelda. Tema kohta seda infot ikka jagub, mida ma siin kirja ei jõuaks pannagi. Aastaid mul üks artist nimekirjas, keda tahtsin esinemas näha ja noooo reivi sai. Lõpuks olin märjem kui naised "50 Shades of Gray" esilinastusel. Kahju oli muidugi vaadata, et mis inimesed sellist kultuuri kohati esindavad või kellega drum'n'bass muusikat seostatakse: pool saali ei seisnud püsti ja veerand saali oli laksu all. Täiesti masendav, aga mis parata. Mõned lihtsalt ei armasta seda muusikat muudmoodi vist. Hea sõbranna, Kaisa, kolis kusjuures augustis Tartusse, seega öömaja oli ka mõnusasti olemas ja võeti vastu lausa lookas lauaga :D Oijah, Tartu on endiselt mu lemmiklinn Eestis. Endiselt vahel mõtted käivad, et võiks sinnakanti kolida, aga eks tulevik näitab, mis saab must.

Pole muidugi head ilma halvata. Võinoh, kuidas kellele vähemalt. Minu jaoks ilmselt asendus hea veel paremaga, aga sellest kõigest kirjutan juba varsti, kui kõik hammasrattad juba liiguvad :) Vihjeks ainult niipalju, et see on vägagi seotud sellega, et ma pärast seitset aastat aktiivselt Tre Raadios tegevana otsustasin sellega lõpparve teha. Vähemalt paariks aastaks. Aga nagu lubatud, siis sellest kõigest juba järgmises postituses, mis ilmselt juhtub palju-palju varem kui 8 kuu pärast :D

Seniks olge ilusad, nagu ikka! :)

Sunday, February 15, 2015

Kaos, paanika ja magamatus.

Howdy!

Facebooki vahendusel olen siin mõned päevad nüüd igasugu postitusi teinud, aga need on siiski vägagi pinnapealsed olnud, et panen nüüd siis väheke detailsemalt kirja, mis kõik juhtunud on sellel ajal.

Eelmisest postitusest on üle kuu möödas küll, aga tegelikult olen sel ajal olnudki rohkem töö lainel ja suht rahulikult võtnud elu. Rutiin, you know. Aga siis 11. veebruari õhtul helistas Siim mulle ja tegi pakkumise, et ma läheksin temaga Lätti kaasa seda Skrillexi üritust seal abistama. Oli tarvis, et inglise keelega vajadusel oleksin abiks, sest Siimul oli vaja loomulikult palju igasugu asju ajada ja kartis, et ta ei jõua kõike seal hallata, seega olin ma kahe käega nõus. Polnud varem Riias käinud ja lisaks väike rutiinist väljapääs kulub kõigile ära. Nii me siis hakkasimegi 12. veebruari hommikul kell 7.30 Riia poole sõitma, et jõuda umbes 11 kohale. Sellist kaost pole ma enne ühegi ürituse korraldamisel näinud, nagu need lätlased seal teinud olid. Siimu sõna kasutades, siis täielik pardak! Ainus asi, mis oli korras, oli asukoht ja see, et Skrillex esineb. Tehnika ja turvameeskond olid tellimata ja nii me siis võtsimegi kogu selle korraldamise üle, mis tegelikult polnud üldse meie teema seal, sest meie kaudu oli ainult Skrillex esinema võetud sinna. Ja sealt siis see kaos alguse saigi. Olin umbes 4 tundi öösel magada saanud ja polnud kõige teravam pliiats olla, aga õnneks sain hakkama sellega, mis mulle ette paisati. Õnneks oli meil Riias ka üks inimene, Anton, kellega koos sai aastal 2012 NERO Eestisse toodud ja ta oli ka ikka TOHUTULT suureks abiks! Nero ajal oli ta suhteliselt abitu ja noor veel, aga nüüd kolme aastaga oli temast saanud vägagi enesekindel ja asjalik inimene ning saime suurema paanika seal kontrolli alla koos. Hoolitsesime selle eest, et Skrillex ja Chris Lorenzo (UK dj/produtsent, kes soojendas Skrillut kogu sellel tuuril) saaks ilusti hotelli paigutatud, soundcheckile toimetatud ja õhtuseks esinemiseks oleks kõik korras. See oli muidugi mulle väga uudne kogemus, sest ma pole eelnevalt väga nende staaride ja esinejatega tegelenud, kuigi olen selles bisnessis olnud nüüdseks 12 aastat :D Olen muidugi suhelnud osadega, aga üldjuhul olen ma nad rahule jätnud ja lasknud neil rahulikult olla. Ei ole tahtnud neid tüüdata, nagu mingi andunud fänniplika.
Igatahes õnnestus mul siis näha Riias Skrillexi soundchecki ning saada aimu, kuidas selline ülemaailmne staar asju paika paneb enda esinemiseks. Juba see proov oli minu silmis plahvatuslikku energiat täis ja tõmbas tasapisi selle ülemeeliku tuju sisse, et oleks hakanud peaaegu sealsamas skankima täiega :D





















Peokoht oli ka väga sellise asjakohase interjööriga, mis sobis sedasorti peoga ideaalselt. Lätis oli see üritus natukene teistsuguse suunitlusega, kui Eestis muidugi, sest Lätis polnud peol vanusepiirangut ja kestis 19.00-01.00 äkki? Võis ka olla südaööni, täpselt ei teagi, aga mäletan nagu, et oli kella üheni, sest Skrillex mängis seal ka pikemalt kui plaanitud. Käisime vahepeal Siimuga talle backstage'i jooke toomas (Grey Goose vodka ja mingi tequila, mõlemat 2x700ml). Kutile ikka meeldib pidutseda, aga noor ka teine veel, sai alles 26. Igatahes, käisime siis korraks peol ka, aga enne Skrillexi esinemist. Panime joogid talle lauale backstage'i ja tegime tiiru saalis ka. Kohalik DJ mängis ka väga head mussi, mul pea nõksus automaatselt kaasa koguaeg. Oleks tegelikult suurima heameelega terve peo seal ära veetnud, aga kogu see tuuseldamine ja magamatus tegid oma töö mu puhul. Nagu mainisin, siis seal polnud vanusepiirangut ja väga palju nägin selliseid 10-14-aastaseid lapsi, koos oma vanematega. Ma ei oska öelda, mis olekus nad kontserti lõpuks olid, aga ma eeldan, et vägagi rahul :D Lätis oli igatahes täismaja, nagu lõpuks öeldi ja Skrillex ise jäi ka muidugi rahule kogu sealse energia ja vastuvõtuga. Ma veetsin õhtu hotellis ja läksin varem natuke magama, sest tahtsin Eesti peo jaoks olla paremas seisus kui Lätis.

Peo algus suhteliselt, kell võis olla mingi 9. Saalis päris palju inimesi ja uksest laekus neid aina juurde.


Järgmisel päeval siis sai varem üles siiski ärgatud, sest enne kümmet sai hommikusööki ja peale seda siis oli vaba aeg. Lebotasin toas niisama ja ootasin, millal Siim tagasi tuleb, kuna ta läks asju ajama ja kogu seda kaost ja paanikat kokku võtma. Ma oleks võinud muidugi vabalt Riia peale kondama minna, aga üksi väga ei viitsinud ekslema minna ja rõve ilm oli ka väljas takkaotsa, seega vahtisin voodis hoopis sarja arvutist :D Tõeline turist ikka. Umbes 13.00 saime siis liikum sealt ja 17.00 olime Tallinnas tagasi ning algas see ootamine, millal õhtu tuleb. Tallinnas oli muidugi kogu kupatus orgunnitud meie endi poolt, mis tähendas seda, et kõik sujus õlitatult ja nii, nagu üks õige üritus peaks olema korraldatud! Mitte keegi meist (mina, Siim, Anton) ei suutnud aru saada, kuidas too Läti korraldaja nii kuradime abitu olla sai, arvestades, et ta on enda elu jooksul väga palju suuri artiste esinema toonud ja ka Eestis korraldanud seda "Tallinn Star Weekend"'i. Mees ei pidavat üldse pinget taluma ja kui midagi keeruliseks läheb, siis hakkab jooma ja tahab üldse kõike canceldada. See muidugi ei tulnud kõne allagi, sest kui Riias oleks cancel pandud, siis oleks ka Tallinnas olnud vsjoo. Seega otsus oli kindel, et Skrillex esineb ja tegime selle ära! Õnneks Siim on selliseid olukordi tohutult palju läbi teinud ja teadis väga täpselt, kuidas käituda ja mida teha. Ma polnud enne seda korraldusepoolt näinud väga niimoodi ja sain nüüd aru, mis stressi all Siim ikka on, kui sellised suurüritused toimuvad. Iga teine inimene hakkaks ilmselt esimesel võimalusel jooma ja lööks käega ja lülitaks telefoni välja igaveseks. Seega, olen väga uhke, et Siim suudab ikka kõik alati lõpuni viia läbi hullumeelsete raskuste ja kõik peolised, kes mingi pisiasja pärast virisevad, ei tea absoluutselt, mis telgitagustes toimub. Nemad muidugi arvavad, et nad suudaks paremini kõike korraldada, aga ilmselt esimese 10 minutiga oleks neid kuul koos täielikult ja vegeteeriks kuskil nurgas looteasendis. Tõsiselt. Mul kiilus kohati juba kõrvalt kuulates-vaadates aju kinni, sest ma ei ole sellist tööd kunagi teinud ja ei teadnud ka, kuidas see välja näeb tegelikult. Aga nüüd ma mõistan.

Chris Lorenzo. Väga chill tüüp ja mängib/produb head mussi!
Igatahes, Eesti siis. Ootasin pikisilmi, kuna Riias ma esinemist ei näinud (pooleldi, kuna olin laip ja pooleldi, kuna tahtsin tegelt koos homiedega esimest korda koos Skrillexi esinemist näha) ja 100% jäin rahule! Keegi kirjutas Facebookis ürituse seinale pärast pidu, et heli oli liiga vähe siiski, aga see tüüp on vist peast loll või kurt. Oleks heli rohkem olnud, siis oleks raudselt kiirabi kohal olnud seal, sest massis oli juba oht, et keegi kukub kokku ja esiridade inimesed oleks siis raudselt ilma kõrvakaitseta saanud kahjustusi kuulmisele. See ei olnud meie eesmärk, seega rohkem ei ole alati parem. Kõike tuleb siiski mõistuse piires võtta. Igatahes tegi Skrillex Tallinnas väga võimsa esinemise ja terve seti aja ma lihtsalt reivisin! Ma pole kunagi ennast nii elavalt tundnud ühelgi peol. Tõepoolest oli see midagi täiesti enneolematut ja tõsiselt kahju nendest, kes mingil põhusel tulla ei saanud. Loodetavasti suudame ta muidugi tulevikus uuesti Eestisse esinema saada, niiet äkki järgmisel korral siis ;)
Nii lähedalt esinemist näha on muidugi tööalane privileeg :)


Pärast Skrillexi set'i (mis kestis 30 minutit kauem, kui plaanitud) kuulasin veel Planeedi ja WhiteBwoy ka ära ning skankisin, kuniks energiat jätkus ja siis peale nelja otsustasime Toomasega minu juurde liikuda magama. Toomas sai muidugi kõikidele enda piltidele autogrammid ka, mida ta ei osanud üldse lootagi! Ja siis poolel teel minu juurde helistas Siim, et uurida, kas võiks afteka minu juures teha. Jep, Skrillex oleks tulnud minu korterisse! Nagu, WHAAAAAT?! Aga mu ratsionaalsem pool siis uuris, palju inimesi on. 30 inimest! Lisaks veel helitehnika, et mussi mängida. Kell 5 hommikul. Ma oleks olnud ilmselt maailma õnnelikum inimene, kui ma oleks jah öelnud, aga kaine mõistus õnneks suutis võitu saada, sest vastasel juhul oleks mulle 100% politsei kutsutud ja oleksin ilmselt kodutuks ka jäänud :D Seega, ütlesin pakkumise üles. Koju jõudes olin valmis magama minema, aga Siim helistas uuesti, et kas 15 inimest ja helitehnikata võiks? Sellega olin ma nõus. 15 inimest oleks ma veel suutnud kuidagi ära mahutada enda juurde. Aga kahjuks/õnneks see ei saanud siiski teoks, sest otsus, et hotellis korraldada see on mõistlikum, siis ei pea pärast hotelli kõndima kui uni tuleb neil. Lihtsam kõigile. Aga siis sain hoopis kutse, et tuleksin ka hotelli. No ilmselgelt oleks ma pidanud olema totaalne idioot, kui sellise pakkumise ära ütlen :D Nii me siis läksimegi Toomasega sinna hotelli juurde (esimese korraga muidugi vale juurde) ning siis maandusime Antoni toas. Toomas oli nii hämmingus, et ta ei saanud selle aja jooksul vist ühtegi sõna suust välja :D Chillisime siis seal hotellitoas, telefonist tuli mingi biit, Skrillex räppis (!!!) freestyle'is seal ja uuriti, et mida Poolast oodata on. Rääkisime natsa, mida Poola endast kujutab. Skrillex pakkus õlut meile. Toomas võttis vastu, ma jäin endale kindlaks ilmselgelt ja Skrillu andis high-five ja ütles, et "Respect, man!" Ta oli hiljuti suitsetamise maha jätnud, nagu ütles mulle. Ma endiselt niiiii happy, sest selline võimalus on tõesti üks miljonist, et Skrillexiga näost-näkku niimoodi rääkida ja ühes ruumis viibida.
Freestyle session in action (Y)
That view tho.
19. korrus, mingi Emergency Exit rõdu, kus vist tegelt ei tohtinud olla :D
Paar tundi siis olime seal, kuulasime-rääkisime. Skrillexiga pilti ikka ei saanud :D Olin liiga häbelik, et küsida ja mu telefonikaamera on ka muidugi ülemõistuse crap ja crashib koguaeg. Sain Chrisiga pilti teha (pärast 2 minti jamamist kaameraga, sest Toomase omal oli aku kottis üldse), seega there's that. Muhe tüüp on, kuigi ta Birminghami aktsent läks aina hullemaks, mida rohkem ta purjus oli. Lõpuks oli isegi mul suhteliselt raske aru saada, mida ta rääkis :D
Niipalju sain aru, et ta jäi ka rahule, mis toimus nii Lätis kui Eestis ja et mul olevat õigus olnud, et Eestis on tõesti ütlemata ilusad naised (Riias rääkisin talle, et Eestis on väidetavalt Euroopa kauneimad naised). Selline chill siis toimus 2 päeva seoses Skrillexi esinemistega. Unreal. Ma olen ikka tõsiselt õnnega koos, et niimoodi kõik läks mul.
Sain ka ühe pildi endale, mille Toomas joonistas ja autogramm ka peal, seega epic värk! Aitäh kõigile, kes selle peo nii ägedaks muutsid (Siim, Toomas, Kiti, Avely ja kõik teised, keda ma seal kohtasin). Loodetavasti jäid kõik rahule selle peoga! :)
Art of Toomas Erapart feat. Skrillex' doodle :D
Aga pärast Skrillexit veel pidu ei lõppenud. Reedel ja laupäeval oli siis plaanitud Tre.ee sünnipäeva pidustused Raplas, MadHouse'is. Reedel sain jälle mingi kõva 4h magada ja siis pidin 3h enne pidu saadet tegema veel ka ning siis otse Raplasse peost ülekannet tegema. Reedene pidu oli natuke rahulikum. Sai torti, mõnusat mussi (Linden droppis päris ässasi biite) ja niisama chilli ja pulli. Hommikul umbes pool 7 sain koju magama ning laupäeval ärkasin alles kuskil kolme paiku päeval, sest 3 päeva magamatust andis ikka korralikult tunda. Ma oleks ilmselt julgelt kaheksani ka maganud, aga korraks ärkasin üles ja siis enam magama ei julgenud jääda, kuna pidin kuueks jälle eetris olema. Loomulikult ei puudunud kaos ja paanika, sest keegi ei suvatsenud mulle teada anda paljudest asjadest ja tänu sellele on nüüd jälle igasugu nõmedaid olukordi vaja lahendada... Seda kõike oleks saanud vältida kõigest kahe telefonikõnega mulle, aga mis parata, keegi ei mõelnud selle peale, et mind teavitada ja nüüd pole enam midagi teha. Enivei, päästsin, mis päästa andis ja kõik toimis lõpuks siiski, kuigi oleks võinud selline jama olemata olla üldse. Eks siis näis, mis uus nädal toob. Teine päev Raplas oli igaljuhul samamoodi väga lahe. Kaisa (Kitty, kunagine bändikaaslane) kirjutas mulle Soovika ajal, et ta tahaks ka niiväga Raplasse tulla, aga ei tea, kas ja kuidas saab jne. Sai korraldatud igatahes, sest mulle on selline asi kõige lihtsam üldse, tuleb ainult mainida ja saab tehtud. Ma ei tea, miks inimesed kardavad mult midagi küsida. Ma aitan alati heameelega, kui see minu võimuses on :)
Head tordid, nomnom.
Initsiaalidega lausa :)
Läksime siis Kaisadega Raplasse peole. 2 Quick Start esines, Pearu Paulus oli täiesti täis, soovis mikrisse palju õnne MadHouse'ile, kuigi oli Tre.ee sünnipäev ja lõpetuseks vist ütles ka veel "Aitäh, Rakvere!" Vot, selline värk siis :D Pidu ise oli väga hullumeelne, nagu klubi nimele kohane. Täismaja ja isegi mõnda tuttavat nägin seal, kuigi oletasin, et igal teisel sammul komistan mõne vana sõbra/tuttava otsa. Veider, et nii vähe neid nägin seal. Ju siis 14. veebruar olid muud plaanid tehtud juba :)
Pidu oli hea igaljuhul ja sellega sai mu neljapäevane peosaaga ühtlasi ka läbi. Kell 7 hommikul sain voodisse ja ärkasin alles kolme ja nelja vahel. Tänane päev tuleb 100% null-produktiivne, sest pärast sellist trippi, mis neli päeva toimunud on, vajan ma ühte päeva lihtsalt logelemiseks. Ma olen selle ära teeninud vist :D

Ma olen täiesti kurnatud, aga üdini rahul terve selle nädalaga! Väga hullumeelne, aga ma armastan oma tööd!
Olge ilusad! :)

Friday, January 9, 2015

Aasta esimene!

Hola!

Vahepeal aastanumber vahetunud ja täheldasin, et peaaegu ka aasta täis, kui ma seda blogivärgendust tegema hakkasin. Võtsin küll eelmise aasta juba enam-vähem kokku, aga ilmselgelt väga palju isiklikke asju jäid sealt välja. Ei hakka neid nüüd siia ka panema, aga ütleme nii, et igaüks ilmselt sellise aastaga toime poleks tulnud. Sai käidud täiesti põhjas ära põhimõtteliselt ja sealt siis tugevamana tagasi tuldud, kui lühidalt kokku võtta kõik. See oli muidugi totaalne lagi, kui oleks ennast peaaegu ära tapnud putukamürgiga, aga see kogemus siis panigi kõike siin elus teisiti hindama ja lõpuks suutsin ennast kokku võtta, et enda eluolu parandada. Nüüdseks on huvitav ja kaootiline aasta seljataga ning aeg siis uus aasta veel huvitavamaks ja kaootilisemaks teha! Miks kaootiliseks? Ikka selleks, et ei muutuks liiga mugavaks ja oleks põhjust pingutada, et ennast arendada ja paremaks muuta loomulikult. Ilma tõusude ja mõõnadeta pole elul midagi pakkuda. Ja kui liiga kaua järjest tõusuteel olla, siis tuleb ka valusam langus. Seega, mõistlikum on aegajalt elu üle kontrolli kaotada ja siis see uuesti korda seada. Muidugi mitte lasta täiesti tuksi minna, see pole üldse tore :D Tasakesi, et kõik oleks siiski kontrolli all, aga et "elu" mõistaks, et tal on ka aegajalt siiski sõnaõigust :D

Igatahes, aasta vahetus mul koduselt põhimõtteliselt. Olin ammu juba mõelnud, et ma ei viitsi kuskile linnapeale lammutama minna, kuna pole enam üldse sellise tegevuse vastu huvi. Ülerahvastatud ja umbsed klubid/pubid ei tõmba kuidagi ja rahakotile ei mõju need ka muidugi väga hästi. Seega, korraldasin kodus väikese istumise enne ja pärast südaööd. Päeva muidugi veetsin raadios, kuna oli vaja Aastavahetuse erisaade teha, nagu traditsioon ette näeb. Aga aastavahetus on minu jaoks nagu selle võlu kaotanud nüüdseks. Järgmine kord ilmselt vaatan ilutulestiku ära ja keeran üldse magama ära, miks ikka enda organismi piinata, et hommikuni üleval passida ja jaurata teiste pidutsejatega? Seekord oli üldse mingi kühvel, et öösel 1-2 ajal hakkas pea täiega lõhkuma ja siis pandi muusika ka veel omajagu kõvaks ja loomulikult hakati siis sellest üle laulma veel. Purjus inimeste värk noh, teadagi. Ei viitsinud päris party-pooper ka olla ja tõmbusin enda tuppa natukeseks, kuniks valu järele annab. Lõppkokkuvõttes olin poole 8'ni hommikul üleval, sest mingihetk rahunes asi maha ja siis keerati muss vaiksemaks ja hakati omavahel suhtlema ka (normaalsel toonil, mitte üle muusika kisades). Igaljuhul oli täitsa chill, kui tagantjärgi mõelda. Üksinda oleks vist eriti masendav olnud :D Aga rohkem ei tee. Liiga vana, et selliseid pinnapidusi korraldada. Kui mulle endalegi juba hakkas ajudele, siis mis vaesed naabrid veel pidid tundma? :D Mõned aastad tagasi oleks see mõte mul vist olnud kõige viimane, mille pärast muretseda, aga nüüd on kuidagi tähtsam. Love thy neighbour, and all that. Igatahes, enam ei viitsi. Mõtlen mingi muu huvitava tegevuse järgmiseks aastavahetuseks pigem, kui mingi joomingu korraldamise, kus ise olen kaine :D

Paar päeva peale aastavahetust tegime ka väljasõidu Pärnusse, kus toimus siis Tre hilinenud jõulupidu. Alustasime kolmekäigulise õhtusöögiga Cafe Grand'is, kus siis inimesed tutvusid omavahel, sest meil siiski üle Eesti inimesi tiimis. Kõik muidugi kahjuks ei saanud tulla, aga valdav enamus oli siiski kohal. Veendusin jälle, et meil on siiski väga lahe kollektiiv ja peaks tihedamini nendega kokku saama. Pärnu kolleegidega suhtlen peamiselt telefonitsi või maili teel ja teisi muidugi näen kas igapäevaselt või siis erinevatel üritustel, aga sellist olukorda, kus kõik koos ühes kohas on, juhtub väga harva. Kord-kaks aastas võib-olla ainult kahjuks. Siit järeldus, tuleb tihedamini Pärnus käima hakata :)
Igatahes, pärast söömist külastasime Pärnu Tre Raadio stuudiot ka, mis asub Endla Teatri ruumides. Ma polnud sinna veel jõudnudki ja peab tõdema, et väga mõnus atmosfäär on seal. Võimalik, et see tulenes ka sellest, et ma olen 6 aastat teinus ühes ruumis saadet ja olen sellega nii ära harjunud (või sellest tüdinenud), et väike vaheldus kulus marjaks ära. Õnneks muidugi erinevad välistuudiod aitavad ka rutiini murda, aga samas tahaks ka põhistuudios natuke vaheldust. Mõtted igatahes on kõigil olemas, mida muuta, vaja ainult reaalsuseks teha :)
Peale stuudiokülastust läksime siis edasi natuke aktiivsema tegevuse peale - bowling. Perona bowling on meil koostööpartner ja panime endale siis 4 rada seal kinni. Moodustasime 5-liikmelised meeskonnad ning läks mäng lahti. Meil on kõik õnneks sellised inimesed, kes pole väga kõvad käpad bowlingus, seega oli kõigil rõõmu ja lusti kui palju, sest healjuhul korra aastas saab käidud niisama veeretamas. Iga strike võeti vastu aplausiga ja ka vähemad punktid väärisid rõõmuhõiskeid - ikka selleks, et tuju kõigil hea oleks :) Nii peabki. Erinevad meeskonnad muidugi elasid ka teistele kaasa. See meeskond, kus mina olin, võitis esimese ringi igatahes. 3 mängu jõudsime teha ja võitjad olid erinevad mu mälu järgi vähemalt. Kõik rahul :)
Aga kell 9 läksid siis meie teed osade inimestega lahku. Osad inimesed läksid kodudesse ära, sest palju vaja sõita. Aga mina ja osad inimesed veel jäime natukeseks veel Pärnusse. Läksime istusime ühte pubisse (C.F. Hahni Pubi) ja nautisime niisama head seltskonda ja rääkisime juttu. Huvitav fakt: see maja, kus see pubi asub, kuulus kunagi sellelesamale Hahnile, kes lõi Pärnus esimese Karsklusklubi või miskit taolist. Päris tugev iroonia :) Igatahes niimoodi lõppes ka siis meie väljasõit Pärnusse ja tulime lõpuks koju ära. Tegin kiirelt veel sutsu tööd ja siis keerasin magama. Paari tunni pärast oli aga sõber uksetaga, kes käis kuskil Suurt Papat kuulamas-vaatamas ja vajas öömaja. Seega, rääkisime poole 7'ni hommikul juttu, nagu kombeks :D

Uus nädal algas töökalt, mis sai kiirelt ka otsa, sest suutsin haigeks jääda. Õnneks mu haigused pikalt ei kesta, aga tavaliselt lööb see mind suht jalust maga, kui ligi pääseb. Seekord ka siis 2 päeva hingata ei saanud normaalselt, sest kosmiline nohu ja köhahood ka lisandiks. Nüüdseks on olukord normaliseerunud õnneks. Ja kõige tipuks on kass, kes oskab ainult magada ja siis ärkveloleku aja kaost kokku keerata. See ei suuda kuidagi paigal püsida. Ja kui olen tubade vahelt ukse kinni pannud, et ta mu jäsemeid otsast ei näriks/kratsiks ja saaksin natuke arvutiga midagi teha, siis suudab ta mingi jama kokku keerata lähima 10 minutiga. Ei jõua juba ära oodata, mil ta suuremaks kasvab ja maha rahuneb... Seni pean ta terrori all kannatama. Kellel soovi, võib tulla külla, et temaga mängida, ma ei jaksa seda teha terve päev :D

Vsjoo selleks korraks. Tahaks midagi ägedat teha, seega võite mingi challenge'i mulle välja pakkuda. Või mõne raamatu, mida lugeda. Ei viitsi tühja vegeda. Kui kellelgi on mingi huvitav mõte, mida ta tahab ise teha ja vajab kaaslast, siis olen ma ka muidugi käpp võimalusel :)

Carry on ja olge ilusad! :)