Wednesday, July 4, 2018

3 kuud hiljem...

Oeh, ma sakin selles blogiasjas ikka väga jõhkralt. Aga noh, kuna Cloncurrys polnud korralikku netti, siis ma väga läpparit ei viitsinud lahti tehagi, et midagi kirjutada ja polnud ka nagu erilist isu, sest väga palju positiivset ei juhtunud. Proovin nüüd siis need viimased 3 kuud kokku võtta ühes väheke pikemas postituses ja räägin ka natuke tagamaadest, miks ma otsustasin teha seda, mida tegin.

Nõndaks, viimasest postitusest siis edasi minnes, tegin veel nädala tööd ja siis saabus esimene week off. Plaan oli tore: lendame Townsville'i, chillime seal nädala ja naudime pisikest puhkust ja tuleme autoga tagasi. Lend sinna oli juba omaette kaos, sest 1 kohalik kolleeg enne lendu sattus mingisse jamasse ühe poe omanikuga ja sai peaga näkku löögi, kuna käitus, nagu idioot. Peale esimest lendu, toimetati ta üldse lennuki pealt maha, kuna ta oli nii purjus ja vist häiriv teistele lendajatele. See oleks pidanud juba olema vist märk, et midagi head sellest nädalast ei tule. Kohale jõudes läks kahel teisel Eesti kolleegil koheselt lappama, ma otsustasin õnneks minna packerisse ära ja magama minna, sest mul oli juba selleks ajaks suht siiber kõigist ja kõigest. Teised kaks olid ühes teises packeris. Ülejäänud nädal polnud ka parem. Tegelikult, Magnetic Island oli terve selle nädala ainus positiivne kogemus! See oli tõsiselt lahe päev. Sain koaalat süles hoida, erinevaid roomajaid näppida ja niisama sai saarel chillitud. 100% soovitan sinna minna, kui Austraalias ja idakaldal oled! Aga ma ei viitsi väga sellest nädalast rohkem rääkida, sest see oli liiga jõhkralt stressirohke, tänu millele hakkasin ka uuesti suitsetama, pärast peaaegu kuud ilmaolekut. Oh well, ikka juhtub. Pärast rõvedat kahepäevast ajunu*si saime igatahes autoga tagasi, nagu plaanitud, kuigi vahepeal oli see variant juba väga suure kahtluse all, sest see kohalik kolleeg on täiesti katkine inimene ja koguaeg jutt muutus auto osas ja sealt ka see stress. Anyway, tagasi tööle. Mul viskas ühelhetkel sellest filtripressist kopa ette, sest see õnnetusehunnik ei tahtnud kuidagi töökorras olla ja ma palusin ennast labida peale lõplikult panna. Savi, sain vähemalt natuke füüsilist tööd teha ja stressi maandada sellega, mitte koguaeg närvis olla seal filtris. Sobis mulle väga hästi, päevad läksid ruttu ja oli natuke vaheldusrikkam töö ka, sest erinevates kohtades pidi tööd tegema ja polnud ainult tuim labidatöö (kuigi seda oli siiski päris palju). Aga kuna mul oli 4660$ väärtuses erinevaid koolitusi läbitud, siis tahtsin neid kasutada ka, sest filtris ei läinud neid ühtegi vaja. Endiselt suht mahavisatud raha, aga eks algse plaani järgi oleks neid kõiki vaja läinud, kui me oleks Lääne-Austraaliasse kaevandusse tööle jäänud, aga mis sellest enam. Suurem jant oli palga kätte saamisega, sest see koguaeg hilines ja sai mingite juppide kaupa vabaks nädalaks jne. Ehk siis veel lisastressi sellega, sest Eestis ka ju vaja arved maksta ja siin elada, seega ei saanud kuidagi inimese moodi elada.
Teisel vabal nädalal läksime jälle Townsville'i ja seekord autoga mõlemad otsad. Hea rahulik tripp, kuna mul pole lube, siis sain tagaistmel kulgeda ja õlut juua 😃 See nädal oli natuke rahulikum õnneks. Sain teada, et packerid pole ikka vapsee minu teema, sest koguaeg kellegagi pead-jalad koos elama pole päris mu vanusele inimesele enam nagu eriti puhkus, sest ma just vajan inimestest puhkust, mitte väsimusest vms. Ühel päeval käisime ka Airlie Beachil. See tundub vägagi chill koht samamoodi, selline paradiisike väike. Me muidugi läksime siis, kui terve päeva sadas. Ööbisime seal ühe öö Airbnb's, mis oli juhtumisi eestlase kodu. Väike Aussie, nagu ikka. Oleks pidanud tegelt terve nädala seal linnas olema, kuna Townsville oli juba esimese nädalaga nagunii suht läbi avastatud. Aga noh, kannatasin selle nädala ka ära ja tagasi tööle. Same-old-same 2 nädalat jälle ja uuesti Townsville. Seekord otsustasime, et võtame Airbnb terveks nädalaks kesklinnast eemale. Leidsime kena maja, hind ka normal, saab kisast-kärast eemal olla ja jalka MM-i vaadata ja reaalselt puhata. See muidugi õnnestus, aga et kõigepealt sinna saada, pidime TAASKORD mingi ilge kannatusteraja üle elama. Nii, kuna seekord meil autot polnud, millega minna, siis otsustasime bussi kasuks. 1.30 öösel peale tööd, 10h sõitu, 120$ piletihind. Tagasi pidime saama autoga, sest uued tööautod pidid saabuma nädala jooksul ja need pidi Cloncurrysse tagasi toimetama. Ühesõnaga, täiesti lollikindla ja soodsa plaanina tundus. Ilmselgelt nii ei läinud. Ootasime bussi õues tänaval umbes 2h. Kuskile helistada ei saa, kuna pole 24h infoliini. Vaatasin kodukalt siis trackeriga, aga see näitas, et buss mitu-mitusada kilomeetrit meid eemal alles ja polnud enam üldse kindel, kas see buss üldse sõidab või on tee peal ära surnud vms. Olude sunnil lõime käega ja mõtlesime hommikul uurida, et kas ja kuidas saab piletiraha tagasi või rendiauto või mida iganes. Rendiautot ei saanud, raha pole ka siiani tagasi saanud ja tagatipuks pidime järgmisesse linna sõitma (2 kolleegi õnneks olid autoga sinna minemas, seega viskasid meid ka ära), et siis sealt lennata. Lennupilet läks muidugi 650$ näkku. Täiesti ebareaalne! Olime närvis ilmselgelt, aga muud varianti polnud, sest Airbnb'l polnud ka rahatagastust enam nii lühikese teaandmisega... Lendasime kohale, chillisime siis nädala seal majas ilusti ära. Elasin kergemat sorti vaimse breakdown'i üle ja oligi aeg tagasi minna tööle. Ilmselgelt autod jäid hiljaks ja pidime tagasi ka lendama, seega jälle 220$ kenasti läinud. 1000$ ühesõnaga kokku transpordi peale ainult. Keskmise Eesti kuupalga pm raiskasin selle nädalaga ja ma ei pannud pidu ega midagi. Ebanormaalselt kiirelt kaob siin see raha. Tööle tagasi jõudes klikkis mu peas igatahes miski ja võtsin vastu otsuse, et ma enam ei suuda ja mulle aitab Austraaliast. Ja siin ma nüüd olen, taaskord Mandurah's. Tulin sõpradega hüvasti jätma ja ootan õhtut, kui astun Perthis lennukile ja olen reedel tagasi Eestis. Lõplikult. Miks? Las ma selgitan siis laiemalt kõike.
Kes ei tea, siis jäi minust Eestisse maha mu hässsssti hea ja kallis neiu, kes otsustas mind mitte koheselt pikalt saata, kui ma siia tulin. Austraalia on kurikuulus suhete hävitamises ja umbes 10-15% paaridest jäävad kokku, kes siis kas koos tulevad või kui üks peaks maha jääma. Õnneks mulle jõudis ka enne kohale, kui liiga hilja oleks olnud, et mida kuradit ma siin kõrbes teen, kui mul Eestis on õnn ja armastav inimene olemas? Ma küll sain oma ammuse unistuse teoks teha ja Aussies ära käia, oma võlgadest lahti saada ja ka natuke siin reisida, aga kui täiesti aus olla, siis ma oleks selle siiski pidanud mitu aastat tagasi ära tegema. Aga mul oli seda trippi vaja, et ma mõistaks lõpuks, et ei ole mõtet ennast igalpool välismaal tööd tehes ribadeks rabada, kui selle puhkuse ajal nagunii suht ruttu laiaks löön ja siis mingit tolku sellest pole. Muidugi on reisimine mulle väga suur kirg ja mida kauem kuskil olla, seda lahedam, aga ma olen vist juba liiga vana, et seda packeri elu siin Austraalias läbi teha terve aasta. Stressi liiga palju ja ma lihtsalt ei viitsi koguaeg mingit tööd otsida või kuskil farmis asumisel olla või kaevanduses või mis iganes. Eestis teenib küll vähem, aga samas on kõik vajalik olemas ja olen õnnelik ka, sest seal ei ole mingit veiderdamist ja jantimist iga asjaga. Lühidalt, ma valin õnne ja armastuse kodus, mitte raha siin Aussies. Alustan Eestis puhta lehega ja ei tõmble enam igalpool ringi. Õppisin siin enda kohta niipaljugi ja ei kavatse neid uusi teadmisi raisku lasta.

Vot tak. Selline oli siis minu Austraalia. Inimesed, kellega siin kohtusin, olid enamjaolt muidugi väga lahedad ja sain ka uusi sõpru, nii eestlasi kui austraallasi ja uus-meremaalasi ning naasen tagasi õnneliku inimesena 😊 Kahjuks küll quokkad jäävad nägemata, aga eks siis peab kunagi tulevikus turistina siia tagasi tulema ja siis käima ka Rottnest Islandil ära. Aga mis seal ikka, eks järgmise seikluse ajal kirjutan jälle miskit, missugune iganes see seiklus siis ka poleks!
Olge ilusad!💛