Friday, January 29, 2016

Hilinenud selle aasta esimene.

Ayo!

Jaanuar hakkab ka nüüd juba läbi saama, aeg lendab päris ruttu. Kellel vahepeal märkamatuks jäi, siis olen taasi Jaapanis (6. jaanuaril lendasin minema Eestist) ja hetkel olen haige, seega parim võimalus, et vahepealset kirja panna, enne kui täitsa meelest ära läheb. Aga nagu ikka, lähme siis ajas tagasi, et jõuda praegusesse hetke.

Aastavahetus möödus ilma suurema kisata-kärata. Istusime minu juures, väike seltskond, toredad inimesed. Käisime Vabakal ka, nagu kombeks ja suundusime minu juurde tagasi. Põhimõtteliselt kogu pidu :D Ei ole enam eriline fänn nendel pühadel, mis eestlasi ajab umbjoobe ennast tirima ja siis järgmisel päeval surra. Võib-olla hakkan lihtsalt vanaks jääma, mis tundub endiselt suhteliselt ebanormaalne minu puhu. Ei tunne küll ennast vanana. Vanadus (või vähemalt täiskasvanuks saamine) tähendab minu jaoks pangalaenu olemasolu, vähemalt ühtelast, liisinguga auto omamist ja kas siis abielu või pikemaaegset suhet. Mul pole ühtegi neist, seega ei pea ma ennast ei vanaks ega täiskasvanuks. Kas üldse peakski tundma keegi ennast vanana või täiskasvanuna? Miks me ei võiks olla sellised, nagu tahame, ilma, et keegi meile suruks peale mingeid norme? Igalühel on nagunii täiesti erinev arusaam, kuidas maailm toimib ja igalühel on täiesti erinev arusaam normaalsusest. See, et ma elan ja töötan Jaapanis ei tundu paljude arvates kindlasti normaalsena, sest see käib nende põhimõtete vastu. Tuleb olla patriootlik ja elada nagu ketis ühes kohas, isegi kui sa oled seal õnnetu. Õige eestlane ongi õnnetu, aga rassib surmani, et teha kõik riigi hüvanguks, mis ei vasta samaga mitte kuidagi (vähemalt seni on minu nägemus selline)! No tore, järelikult ma pole siis õige eestlane. Aga tead, mis? Mind ei huvita ka karvavõrdki see! Ma ei mäleta, kas olen seda kirjutanud juba siin, aga ma ütleks heameelega kodakondsusest lahti ja oleks lihtsalt maailma kodanik, kes ei kuulu kuskile gruppi, rahvusesse, rassi ega muusse säärasesse kasti, mis on kellegi teise väljamõeldud viis inimeste lahterdamiseks ja eraldamiseks. Sellised mõtted on mul läbi käinud siin mõnda aega. Tahaks lihtsalt reisida, maailma avastada ja kõike muud, aga miskipärast on see tehtud peaaegu et privileegiks. Kellel on õigust mind takistada seda planeeti avastamast? Ei taha olla ega olegi nö "mugavuspagulane", vaid ma tahan kogeda erinevaid kultuure ja kliimasi ja kõike muud, mida Eesti mulle ei pakkunud (ksenofoobia ftw, yo!). Aga see selleks. Sain selle enda peast ja hingest nüüd välja. Point: ärge laske endale märke ja tiitleid külge panna vaid tehke seda, midahing ja süda tahavad! :)

Igaljuhul, uus aasta sai vastu võetud rahulikult, aga järgnevad päevad enne äralendu olid parajalt kaootilised. Terve puhkuse aja oli mul koguaeg mingi ulme uni, mis ilmselt tingitud pingelangusest, aga õnneks ei jäänud seekord haigeks. Lume nägin ka ära isegi ja lootsin, et rohkem seda ei näe enne jõule, aga sinna jõuame ka varsti. Igaljuhul, tänu sellele väsimusele jäi väga palju asju viimasele minutile, sest ilma lõunauinakuta ei suutnud ma päeva mööda saata ja loomulikult soovisin ma võimalikult paljud sõbrad-tuttavad ära näha puhkuse ajal, sest enne augustit ma ei plaaninud Eestisse naasta. Paljud jäid siiski nägemata, sest olid ka puhkusel, maal, tööl või kes avastas alles päev hiljem, et ma polegi enam Eestis. Igaljuhul seda viga annab parandada ilmselt kevadel, kus ma olude sunnil siiski satun Eestisse lühikeseks ajaks ja siis lähen kuskile soojale maale puhkama. Nimelt, on palju jutte olnud, millal see kruiisilaev, mida siin Nagasakis ehitame, Saksamaale suundub ja see aeg koguaeg muutub. Algselt oli jutt, et veebruari lõpus, siis lükkus see märtsi algusesse, siis märtsi lõppu, siis veebruarisse uuesti, siis juuni algusesse. Ühesõnaga, iga päev oli uus aeg. Nüüd läks laev merele nädalaks, et viimased katsed ära teha enne väljasõitu ja tundub, et ajaliselt võib arvestada veebruari keskpaika umbes. Seega, aprillis peaks ma korraks Eestisse tulema, kuna laev sõidab 2 kuud siit Saksamaale ja terve selle aja olen ma seal peal. Arvake ära, kas Rootsi kruiis on sellega võrreldav? Kui paljud üldse suudaks 2 kuud järjest samas laevas merel loksuda? Ahjaa, Somaalia piraadid võivad ka teele jääda. :D Igaljuhul, olen aru saanud, et vahepeal tuleb ikka peatusi ka, aga ei ole veel kindel, kas jalga maapinnale ka tõsta saab või mitte. Igaljuhul tuleb paljudele päris huvitav katsumus, sest 2 kuud peavad alkota olema, kuna endiselt on see töökoht ja alkoholi kaasa võtta ei tohi. :D Saab tore olema. Samas on 14 tundi päevas ja 7 päeva nädalas töötegemist ka, seega ei usu, et keegi üldse juua jõuaks seal, isegi kui tahaks. 1-2 õlut ja magaks ilmselt. Igaljuhul ootan seda huviga, sest sellist kogemust enam ei pruugi tulla elus. :)

Nii, räägime minevikust ka natuke. Siialend oli üllatavalt sujuv, kuigi endiselt väga kurnav, sest ma ei oska lennukites magada. Pole lihtsalt ruumi piisavalt ja alati satun kuidagi tiivale liiga lähedale, seega mootorimürin käib ajust läbi terve tripi aja. Kuid vähemalt polnud lennujaamades tundide viisi tiksumist, mis oli meeldiv. Järgmisel päeval peale kohalejõudmist läks kohe uuesti tööelu lahti, pole siin mingit lullilöömist. Elu hotellis oli sama, mis eelmisel aastal, ainult seekord oli mul toakaaslane ka, mis vajas harjumist, sest eelnevalt elasin väga pikalt üksi. Aga samas oli tuluke tunnelilõpus säramas, sest teadsime, et saame korteri endale (mina ja 2 kolleegi), seega polnud hullu miskit. Päris korralik mürgeldamine oli selle korteriga, nagu lõpuks selgus, sest vahepeal olid soomlased otsustanud, et nad tahaks oma mingid ülemuselaadsed asjad sinna elama panna ja meie lihtsurelikud elagu hotellis edasi. Aga õnneks meie ülemus võitles selle korteri meile ikka välja ja oleme nüüd siin nädala paikas olnud. See nädal on muidugi vaba olnud, sest laev läks merele katsetele ja pole tööd teha saanud. Mis siis tegime? Puhkasime? Oh, ei, kus sellega, oli vaja kaost korraldada! Esimene mõte oli pühapäeval, et davai, lähme lendame minema Jaapanist. Tai, Kambodža, Filipiinid, kuhu iganes. Asjad said pakitud, suund rongijaama poole, väljas sadas kerget lörtsi või isegi lund ja riik oli KAOSES! Nagasakis pole 13 aastat lund sadanud ja kujutate pilti, et mitte miski ei liikunud? Rongid ei sõitnud (tahtsime Fukuokasse minna algselt), saime takso, et lennujaama sõita ja sealt siis edasi kuidagi seigelda. See takso, mis meid sinna viis, oli ilmselt viimane takso, mis sõitis ja 40 minuti asemel sõitis umbes 2 tundi lennujaama. Lennujaamas selgus, et lennukid ei lenda, rongid ei sõida, bussid ei sõida, suuremad maanteed on suletud ja inimestel soovitatav üldse toas püsida. Ja nii me jäimegi sinna lennujaama sisuliselt lõksu! Pärast pikka jantimist ja veiderdamist, saime lõpuks piletid Togitusesse. Aga kui miski ei liigu, siis millega? Paadiga, otseloomulikult! Me olime ainsad inimesed lennujaamas ja töötajad vist tundsid meile kaasa täiega, sest me ei pidanud millegi eest maksma. Paadipiletid tasuda, Togitsu hotellis saime süüa-juua ka tasuta vist, pidime ka toad tasuta saama, aga seal läks miskit vist nihu ja saime ühe toa (meid oli 3), aga kuna meil kolleegid elasid ka seal hotellis, siis sai kuidagi ära mahutatud ennast. Hotellis leidsime veel eestlaso, kes tahtsid riigist välja minna ja siis tekkis korraks uitmõte minna Shanghaisse, mida järgneval päeval siis ka realiseerida tahtsime, aga endiselt oli riigis totaalne lock-down! Niisiis sõitsime Togitsusse tagasi ja sealt õnnestus saada takso, et sõita Nagasakisse (10-12 kilomeetrit vahe umbes). Lühidalt, tervelt 3 päeva tahtsime minema saada, aga ei lastud lihtsalt! Täiesti ulmeline ja siis hakkasin mõtlema, et mis ime märk see olema pidi, et meid minema ei lastud. Kas oleks juhtunud midagi tõeliselt hirmsat meiega välismaal? Lennuõnnetus? Röövimine? Surm? Ei oska öelda, aga igaljuhul tundus, et põhjusega ei lastud meid siit minema. Eks see lumetorm ja miinuskraadid said ka saatuslikuks ja olengi nüüd siin haige kolmandat päeva, aga hakkab tasapisi paremaks minema. Laev peaks ka nüüd merelt tagasi olema ja saab tööle uuesti. See kuu väga palju tunde ei paista tulevat, aga eks selle teenib tasa, kui Saksamaa poole sõidame. :)

Vot, sellised mõtted ja seiklused. Tööl on endiselt kõik hästi ja varsti saab uuel laeval alustada töödega kui Jaapanisse naaseme. Vihmaperioodiks saame siit vist minema ja naaseme siis, kui on väga palav juba. Tuleb tore aasta igaljuhul! :)

Olge ilusad!