Wednesday, October 15, 2014

Eurotrip vol. 6 - tagasitulek.

Ahhoi!

Nagu aru saada, siis olen nüüdseks Eestis juba tagasi ja tripp on läbi saanud selleks aastaks. Nüüd on veel väike lühiülevaade sellest, kuidas tagasitee kulges. Kuna Horvaatia oli VÄGA pikk postitus, siis teen selle natuke lühema, kuna väga palju polegi kirjutada, sest tagasi tulime suhteliselt ruttu ja seiklusvaeselt. No tegelikult ikka toimus ühtteist ja püüan need ikka kirja ka panna, niipalju kui nad mul meeles veel on :) Kirjutan iga riigi kohta siis natuke, mis tagasiteel ette jäid.

Sloveenia
Tegelikult oli meil plaan Sloveenias pikemalt ringi trippida, aga kuna Itaalia ja Horvaatia panid meile rahaliselt päris korraliku põntsu, siis otsustasime ainult külastada pealinna, Ljubljanat ja siis edasi sõita. Tegelikult on Sloveenias palju vaadata ja kogeda. Seal on igasugu koopaid ja loodus on üleüldse vaatamisväärsus omaette. Lisaks kuumavee allikad (mis on muidugi SPA'deks kõik tehtud), kes soovivad lõõgastuda ja väikest terviseparandust saada. Aga ilmselt jääb see riik mul hiljemaks avastamiseks. Igatahes üle piiri jõudes hakkasime ööbimist otsima ja käisime järjest kõik öömajad läbi, mis teele jäid. Kõik on kirved seal ja 25€/nägu on suht keskmine hind. Lõpuks leidsime joppamise peale ühe kodumajutuse ja tegime kurba nägu, et meil ainult 60€ võimalik maksta ja läks õnneks :) Vastutasuks soovis omanik Eesti euromünte mõningaid ja vanaisa oli tõsiselt õnnes, sest leidis sama huviga inimese. Vahetasid seal hommikul siis münte ja sloveen maksis isegi peale ning andis mõned väga haruldased mündid ka vanaisale. Andsime härrale ka oma kontakti ja aadressi, et kui ta kunagi Tallinnasse satub, siis võib ühendust võtta ja saab tasuta öömaja. Jätkasime teed Ljubljanasse.
Ljubljana on omamoodi veider linn. Väga huvitav ja pika ajalooga, aga samas kuidagi kuiv ja igav. Käisime sealses lossis ka ära (soovitan edaspidi alt osta transpordile lisaks ka lossipileti, sest muidu peab lossis ostma kallimalt, et näha osasi kohtasi). Polnud väga ülemõistuse muljetavaldav ja vaade linnale ei olnud sealt ka võimas. Linn on kuidagi segunenud modernsega ja ei ole seda vanalinna ajaloo hõngu. Tegime siis ka kohustusliku ringi seal ja soetasime ka meeneid loomulikult. Kaua ei kannatanud seal olla, sest linna ümber on põllud ja keegi otsustas väetada vms, sest linn haises jõhkralt virtsa järgi. Sügis pole seega parim aeg, et seda linna külastada :D
Sloveenias ja paljudes teistes Euroopa riikides on ka kohustuslik vinjetta, mis lubab sõita kiirteedel ehk maanteemaks lühidalt. Meil oli ta ostetud kui lahkusime Itaaliast ja sõitsime väikse jupi läbi, et Horvaatiasse jõuda ja selle kehtivusaeg oli 7 päeva. Me muidugi ei teadnud, kust neid osta saab ja eeldasime, et kuskil tollipunktis peetakse kinni ja kohustuslik ostmine jälle. Aga ei miskit. Sloveenia-Austria piiri peal siis saime omale ka õppetunni, et seda saab osta bensukatest ja kuna oli 1 päev üle, siis trahv on 300€, kohe makstes 150€. Kui kohe ei maksa, siis jäävad dokumendid politsei kätte ja sa oled praktiliselt sõiduvõimetu edasi, siis ei jäänud meil muud üle muidugi, kui see 150€ ära maksta, kuigi üritasime ka paluda, et piirdutaks hoiatusega, kuna meil polnud tõesti õrna aimugi, kust seda osta ja turistid jms. Ei jopanud, aga õnneks hoiatas, et Austrias on ka see kohustuslik (mis meil eelnevalt loomulikult puudus, kui 3 päeva seal trippisime) ja soovitas kohe piiril ära osta, mida ka tegime. Igatahes, kuradi nõme värk ja jälle põnts eelarvele. Lihtsalt teadmiseks kõigile, et te sama viga ei teeks.

Austria
Austrias oli meil 1 kindel siht - Viin. Tegelikult oli see plaanis juba esimesel korral, aga kuna ilmad läksid seal suht käest ära sel ajal, siis otsustasime selle tagasiteele jätta Ungari asemel. Sloveenia oli samuti plaanis tegelikult enne Itaaliat läbi seigelda, aga oh well.
Otsisime mingi kämpa ka, mis Viinile lähedal oleks ja jäi silma Camping Wien West. Selle kõrval oli mingi privaat kämpaplats, kuhu algselt sisse sõitsime kogemata ja mis nägi väga spooky välja, aga õnneks leidsime õige üles kohe ka. Check-in oli kuni 17.30, aga seal võis siis tuimalt endale koha hõivata ja hommikul klaariti. Uurisin sealt ühe naise käest, et mismoodi käivad asjad, ja ta ütles, et jah, pargi kuhu tahad ja üks bungalow on tema kõrval vaba ka, uks ainult ei käi korralikult. Meil oli savi suht juba ja hõivasime selle. Siis muidugi avastasime, et lisaks katkisele uksele oli veel aken katki löödud ja tundus, et keegi oli ka nurka kusenud. Aga öö saime veedetud ja hommikul siis saime teada, et see tuba oli tegelt renoveerimisel, aga polnud ühtegi silti pandud, seega polnud meil aimugi. Maksime siiski 15€ selle öö eest, sest voolu ja kõike siiski kasutasime ja õnneks oli sealne mees väga chill ja oli rõõmuga nõus. Win-win. Algne plaan oli, et ärkame kell 7 üles ja teeme külma, aga mu südametunnistus ei lubanud. Ja sõit jätkus siis.
Viin on väga võimas linn. Kahjuks nägime ainult väikest osa sellest. Vanaisa tahtis ilmtingimata sinna minna, aga kui kohale jõudsime, siis ei osanud ta enam midagi peale hakata seal ja siis uitasime niisama ringi. See on linn, kus peaks vähemalt 2-3 päeva kohapeal olema, et kõike kogeda ja näha. Ma ise tahtsin ka tõsiselt sinna minna, aga kuna mul olid rahad juba läbi omadega, siis ei saanud ma sealset kogemust täielikult nautida. Aga sain kindla teadmise, et ma külastan seda linna kindlasti uuesti. Kahjuks ma muidugi saksa keelt puhtalt ei räägi, aga saan aru ja lugeda oskan piisavalt, et saaksin seal hakkama ja muidugi inglise keeles on võimalik suhelda alati. Viinis on ka väga lahendakunstniku majad, mida soovitan järgi tsekkida - Hundertwasser on mehe nimi. Google aitab :) Väga lahe ja omapärane ja sisemus pidi olema suht samasugune trippy :D Ja nii lõppes meie Austria reis. Muidugi saime veel kiiruse ületamise eest trahvi ka Austria-Slovakkia piiri peal, mis tegi tuju kohe ERITI heaks :D

Slovakkia

Slovakkia jäi meil reaalselt ainult läbisõiduriigiks. Bratislava on puhas tööstuslinn, seega polnud seal midagi vaadata. Samamoodi pidi olema palju allikaid, kuhu niisama ei pääse, seega see jäi ära. Loodus muidugi oli ilus, aga polnud aega nautida ja rühkisime uljalt edasi Poola poole. Muidugi Bratislavast väljasõidul sattusime avarii otsa ja tiksusime mingi tunni liiklusummikus. Ka Slovakkias on muide see vinjetta vajalik, õnneks küsisime kohe esimesest tanklast. Tõesti, kui võimalik on, siis vältige neid riike, kui on ainult läbisõiduks. Kui muidugi nädala jooksul tagasi tulete ka, siis on kasulik. Eks ise teate :D
Aga panime suuna kohe Poola lõunas, Zakopanes ühele kämpale, kus olid ropult odavad hinnad ja lootsime, et saame õhtuks kohale. ETA oli küll 22.30 või miskit sellist, aga siis hakkasid jälle pihta igasugu jamad. Vanaisa pirtsutas, et tal vaja sularaha kindlalt välja võtta, et igaksjuhuks peab olema (ei olnud vaja)! Siis ekslesime muidugi niisama ka ringi, sest pinge õhus ja stress laes ja siis otsustasime ööbida ikka Slovakkias, et vältida mõttetud küttekulu. Leidsime mingi väga chilli koha Banska Bystrica külje all, kus öö veeta. Soovitan, kes sinnakanti satub kunagi. Hind on väga soodne ja tingimused väga super (Y)
Sealt siis suund edasi hommikul Krakowi peale, sest lubatud oli vanaisale, et sõidame sealt vähemalt läbigi, kui tervet päeva ei veeda. Vahepeal avastasime, et sügis on ka kätte jõudnud, sest Horvaatias oli endiselt kõik alles ilus, soe ja roheline, aga Slovakkias nägime siis kirjut metsa ja ilusaid kontraste. Väjas oli küll soe, nii 20-21 kraadi, aga jah, oli tunda sügist siiski.

Poola

Poola kuidagi suutis mulle väga superhea mulje jätta. Ma pole kunagi sellest riigist mitte midagi arvanud, peale selle, et sealt tuleb läbi sõita, et Saksamaale saada. See ongi ainult läbisõiduriik paljudele. Ja noh, rekkameestele muidugi on see tähtis riik. Aga esimene külastus suutis jah mind väga positiivselt meelestada ja tulin rõõmuga teist korda sealt läbi. Kahju on muidugi, et ma ei saanud isegi Krakowis täispikka päeva veeta, et tuuseldada ja avastada jms, aga käisin raekoja platsil, nägin paari tähtsat hoonet, neid hobuseid, mis on seal teemas ja ka killukest minevikust, kui hakkas käima "Flying Steps - We are electric" ja kohalikud B-Boyd keset tänavat hakkasid siis tantsu lööma. Sain videole ka ja väga mõnusa nostalgia tekitas. Vanaisa muidugi käis ka linnapeal omi vanu aegu meenutamas. Jõudsime korraks tülli ka minna, sest keegi teine peale vanaisa ei tahtnud üldse linnapeale minna ja ta siis läks üksi, aga unustas rahakoti autosse suure tuhinaga. Ivi ja mina läksime natuke hiljem, et jalgu sirutada ja noh, et käidud. Aga jäin rahule ja kindlasti plaanin uuesti minna, et linnaga lähemalt tutvuda. Krakowi vorsti ei jõudnud ka proovida :D
Peale Krakowit siis edasi Warssavi poole. Loomulikult keegi ei osanud jälle sõita ja passisime ummikus, sest avarii oli. Liiklus on Poolas ka ikka väga müstiline. Närviline ja pohhuistlik ehk parimad iseloomustavad sõnad? Igatahes, seal oli meil tegelikult plaanis teha üks suur šoppamistuur, sest Poolas on kõik ülemõistuse odav. Riided, mööbel, köögistuff (potid-pannid) ja palju muud. Söögist ja alkoholist ei hakka rääkimagi. Konkreetne mõte oli neid handlowasi läbi kammida, mis on need suured-suured hulgilaod, kust tulevad väga paljud asjad lõpuks otsapidi Eestisse, kordades kallima hinnaga. Otsustasime siiski, et ei hakka üldse seekord vaatamagi ja tuleme kunagi tagasi Poola ja siis teeme korraliku ja põhjaliku tripi seal riigis. Sõitsime siis edasi põhja poole. Damn, see Poola on ikka jah metsikult suur riik. Tallinn-Vilnius ots on sama umbes, mis Poola lõunapiirist põhjapiirini sõita. Niisis pidime öö jälle Poolas veetma. Lootsime küll, et jõuame Augustowini, mis on piirile väga lähedal, aga udu tuli ja väga jõhker, seega otsus tuli lihtne, et leiame ühe noclegi, ja hommikul siis varakult edasi ja Tartusse otse. Leidsime, aga väga narts oli selle raha eest. Selline tüüpiline motell, nagu Eestis, kus lihtsalt käid umbes kedagi panemas ja siis hommikul minema. Kallis ka sellise kohta. Aga magatud sai. Hommikul sõit jätkus. Oli praktiliselt viimane ots. Tripp läbi peaaegu. Tagasi Leedu piirini sõites jäi juba tuttavaid asju ka silma ja siis hakkasime mõtlema, et kas tõesti 4 nädalat tagasi olime siin? Tundus küll nagu terve igavik oleks möödunud ja käisime kauem kui kuu ära. Poolas on igatahes lausa lust kohanimesi hääldada, eriti kui seal on 10-12 tähte, millest 1 on täishäälik :D Ikka kõvasti sai naerda, kui keegi üritas kohanime öelda.

Leedu ja Läti ei olnud midagi erilist, sest sõitsime lihtsalt otse läbi mõne metsapeatusega. Leedus on muidugi väga veider see kiirusesüsteem, sest VÄGA korralikel teedel on max kiirus 70 km/h ja kuradi mustaaugu märgid igalpool. Ma ei tea, kas need inimesed seal ei oska siis sõita, et peab nii väikseks tegema piirkiiruse? Saime kunagi igatahes Lätti ja õnneks seekord polnud õnneks teetöid niipalju, et peaks keset metsa valgusfoore toppima. Udu oli ka Lätis ja järsku ühel hetkel olimegi juba Valgas ja tagasi Eestimaa pinnal. Ostsin Poolast ka sigarello, et see Eestisse jõudes ära tõmmata, aga siiani on alles. Eks peab siis ükspäev tossama. Aga läksime siis otse Tartusse, et Ivi koju ära viia. Ta mees oli meile ka teinud metssea-kukeseene suppi, mis oli üks parimaid asju, mida ma üle pika aja söönud olin. Nojah, mees gurmaan ka, mis tahta. Edasi läksime ööseks Viljandisse, õe juurde ööseks. Ema oli ikka päris läbi ja raputas mitu korda pead, et selgemaks saada. Tol hetkel oli küll kahju, et mul lube siiani pole, muidu oleks selle otsa ise sõitnud. Aga jõudsime kohale läbi selle julma udu ja kohe keerasime magama ära ka. 900 km olime päevaga maha sõitnud umbes. Istumine väsitab jõhkralt millegipärast :D Hommikul siis muljetasime natuke ja Tallinnasse tulema. Need 160 km tundusid nii närused kogu selle tripi kõrval.

Ja olimegi tagasi. Siiamaani kuidagi harjumatu olla siin Tallinnas. Inimesed tunduvad kuidagi torssis kõik ja ilmad on ka rõvedad. Aga noh, Eesti sügis nagu ikka. Kokkuvõttes jäin ma selle tripiga igati rahule. Palju sain ka targemaks, mida mitte tulevikus teha ja kuidas paremini hakkama saab igas riigis. Ootan juba järgmist :) Suvepoole on emal plaan vanaisa kaheks nädalaks ainult Poola viia, et seal siis korralikult ja inimese kombel ringi avastada ja kõike muud, aga eks näis, kas ma ka peale mahun :D Võiks iseenesest, sest palju jäi nägemata ja kogemata. Selgub igatahes järgmisel aastal siis :)

Sõpradega võiks igatahes taolise tripi ette võtta küll, kahe autoga näiteks ja vähemalt 2 juhti ühes autos. Kes huvitatud, võib märku anda, hakkaks plaanima juba, siis jõuab raha koguda ja jooksvalt kõike paika panna :) Aga paljud riigid on mõistlikum lennukiga kohale ja siis edasi vaadata (Itaalia, Horvaatia). Aga eks tulevik siis näitab.

Vot selline ta siis oligi. Tänks kõigile kaasaelajatele ja toetajatele! :)
Olge ilusad!

Thursday, October 9, 2014

Eurotrip vol. 5 - Horvaatia

Hola! Horvaatia siis on käes lõpuks. Lendame kohe teema juurde siis :D
Olime juba harjunud, et Itaalias oli soe, seega ei kõigutanud esialgu see, et väljas 25 kraadi sooja ja mõnus päike. Aga et see ilm siiani on selline, oli küll tore üllatus. Ma päevadest väga ei tea midagi, millal jõudsime jne, sest puhkus on ja ei viitsi väga süveneda sellesse. Tean ainult seda, et nädala pärast peaksime olema Eestile väga lähedal juba. Poolas ilmselt. Aga kuna seal on külm, siis kavatseme siin nautida päikest niipalju, kui võimalik. Praeguseks olen päris hea jume peale saanud :D Aga okei, alustame ikka algusest.
Sloveeniasse pöördume korra tagasi. Et sealseid maanteid pidi sõita, peab ostma 15€ eest mingi kleepeka esiklaasile, mis kehtib siis nädal aega. Loodetavasti töötab see ka veel siis, kui tagasi tuleme sealt kaudu, sest mingi 50 kilomeetri jaoks, et Horvaatiasse sõita, oleks see küll sulaselge röövimine. Trahv võib olla umbes 300€, kui kleeps puudub, seega kohustuslik igaljuhul. Enne kiirteele tegelt ei lastagi, kui seda ei ole. Ja mis tuli veel üllatusena, oli see, et Sloveenia-Horvaatia piiril küsiti dokumente. Me algul ei teadnud, et läheb vaja ja siis ema küsis vigases inglise keeles, et mida ta meilt tahab. Mees oli jumala hämmingus alguses, aga siis küsis, et mis me ise arvame? Ema küsis, et raha? Mees vastas, et raha on muidugi alati vaja, aga seekord siiski sooviks ainult dokumente näha. Õnneks oli mehel huumorisoon olemas, muidu kurat teab, mis oleks juhtunud :D Asjad olid loomulikult kõigil korras ja teekond jätkus.
Esimese öö otsustasime veeta Selce kämpas, aga tee sinna oli küll väga ulmeline. Ema väga ei fänna neid mägiteid ja siinsed teed on ikka üle mõistuse, eriti ranniku lähedal. Piirded ka kohati puuduvad või on üksikud kivipostid lihtsalt ette pandud, aga sellist turvatunnet küll ei tekkinud. Aga raisk, mis vaated! Ühelpool kaljud, teiselpool sinine meri ja sinna mereni on päris mitukümmend või isegi üle saja meetri kukkumist. Ja all ranna ääres on siis väikesed linnakesed. Teed ise on eriti vooklevad ja tõusude-langustega pidevalt. Ja autojuhid on närvihaiged ja suitsiidsed ilmselt, sest koguaeg elati seljas ja siis oli vaja neid mööda koguaeg lasta, aga polnud teeperva, kuhu ennast tõmmata, et mööda saaks minna tagumine. Ühesõnaga, väga närviline sõit emale.
Aga jõudsime kämpasse lõpuks. Suht narts võib öelda vist :D Samamoodi kallaku peal, kuhu on siis üritatud teha erinevad tasandid. Seega, maapind on kruusa ja kive täis, kuhu telgivaiu väga ei pane eriti hästi, aga saime kuidagi hakkama. Lisaks nälkjad ja muud satikad. Pöidlasuurust ämblikku nägin ka. Vähemalt pimedas pealambiga tundus nii suur, võis ka väiksem olla :D Mul oli savi ja keerasin magama ära, sest pikk päev seljataga ja kopp oli juba ees sellest öökoha jahtimisest. See on endiselt nii tavaline meil, et otsid lolliks, kus saaks looduslikult magada ja lõpuks loobud. Itaalias olid põllud ja kasvandused, Horvaatias pole lihtsalt HORISONTAALSET MAAPINDA! Ainult kaljud ja 30-kraadise nurga all maalapid. Enam-vähem lamedad platsid on kellegi maja kõrval või siis nii metsas, et ei õnnestu autoga ligi pääsega ja telkide jaoks pole ruumi. Seega, apartmentid või kämpad siin ainsad variandid. Üks võimalus on veel muidugi CouchSurfing teema, aga kuna meid 4, siis on raskem leida kohta, kus keegi pakuks öömaja niimoodi. Aga saime öö veedetud Selce's ja hommikul, nagu ikka, 12'ks minema, sest muidu peab uue päeva eest maksma. Elektriga on ka nendes kämpades ilge jant, sest koguaeg on seda "blue connectionit" vaja, mida meil polnud. Lõpuks otsustasime osta selle Bauhausist, et oleks olemas vajadusel ja läks ka vaja muidugi, aga see tuleb hiljem.
Nii, Selce'st suundusime siis edasi allapoole. Sain soovituse, et käiks ka Zadar'ist läbi, sest see pidi olema väga äge. Enne sinna jõudmist, tegime peatuse Novi Vinodolski's, kus mõtlesime, et kurat, tahaks ujuma minna ka vahelduseks jälle, kuna ilm oli super tõepoolest. Liivaranda on siin igatahes suhteliselt võimatu leida, seega peab leppima kiviklibuga. Isegi merepõhi läheb suht hilja liivaseks, aga siis on vesi juba üle pea ka. Vesi on siin üldse nii selge, et sügavust väga hinnata ei oska. Kõnnid natuke ja korraks ujud ja põhi ongi kadunud, kuigi näed jumala selgelt seda. Vesi ise on õnneks piisavalt soolane, et ära uppuda on raske ja tikksirgelt olles jääb pea ikka veepeale hõljuma omaette, või siis mõni laine lükkab sind selili ära. Aga N.V.'s siis läksime ujuma. Enne tegime kohalikus kohvikus väikse kohvi ka muidugi. Vanaisa ei tahtnud ujuma minna muidugi, seega tema jäi autot valvama ja arvetega tegelema, kuna kuu hakkas läbi saama ja tal harjumus sees, et eelmise kuu asjad peab korda saama. Pärast käis veel kohaliku linnaga ka tutvumas igatahes, kui me ujusime, niiet tal oli kõik hästi. Me leidsime mingi väikse saarekese, kuhu oli ka teekene tehtud, et sinna saada. Ujusime ja käisime avastasime kohalikku floorat ja faunat. Nägin krabi ka, aga pilti ei jõudnud teha raipest :D Palvetajaritsikat polnud ka enne näinud ja sain temast pildi vähemalt. Lühidalt, suht huvitav oli seal :)
Õhtu hakkas kätte jõudma ja mõtlesime, et proovime mustalt (looduslikult) siis telkida vahelduseks. Endiselt, võimatu! Hakkasime siis apartmenteid jahtima. Inimesed on idikad siin. 2x oli variant, et saaks hea hinnaga. Ühes kohas olid 2 naist, kellest 1 ütles hinnaks 40€, teine 50€. Kahe toa eest. 40 oleks isegi nõus olnud maksma, aga see tundus liigne jantimine ja teine naine ikka jahus 50 ja 50, kuigi esimene ütles 40 koguaeg. Teises kohas oli nii, et palusime kohe lihtsalt ühte tuba, sest oleks saanud oma madratsid lisaks põrandale panna ja linasid pole vaja, sest omad magamisasjad kaasas. Hinnaks pakkusime 30€. Naine oli meie arusaama järgi põhimõtteliselt nõus, aga mees tal ütles, et hinnaks on 2 tuba ja 60€ ja kõik. Tekib küsimus, et kas nad on nõdrameelsed? Neil on siin hooaeg läbi ja meie olime AINSAD, kes seal liikusid. Nad ei saanud elusees sel õhtul endale sinna üürilisi ja jäid ilma ka sellest 30€, mis me pakkusime ühe toa eest ja nad ei oleks pidanud isegi linasid pärast pesema. Ärivaist neil puudub igatahes. Lõpuks saime kuskile maja taha telkima kolmandas kohas. Ei saanudki aru, kas sealne pealik oli mees või naine. Tundus nagu naise keha, aga hääl oli väga madal. Kas niisama ära joonud või siis oli lihtsalt väga veidra kehaga mees :D Seal olid kassid, kes meil kaost külvasid ja tahtsid me toitu nahka panna ja ööseks telki ronisid. Aga saime enda elektroonika täis laetud ja seal olevat isegi mingi "internet cafe" ehk siis trepp, kus pidi hea levi olema mingil lambi wifil :D Aga ei, 30€ ja jäime suht rahule. Ei olnud mingit kellaaega ka, millal pidime lahkuma, seega chillisime seal hommikul rahulikult ja peale lõunat liikusime edasi, Zadar'i. Muidugi saime teada, et päeval pole seal väga midagi teha ja et kohalik vaatamisväärsus on alles õhtul töötamas ("Mere orel", otsige Wikist või Google'ist, igavesti huvitav asi tundub), aga meile see variant ei sobinud. Käisime kirikutornis "vaadet imetlemas", mis väga emotsioone ei tekitanud ja tegime kiire ringi peale ja tulime tulema. Peab kunagi siis uuesti minema, et seda orelit töötamas näha. Ja saared ka seal, mis pidid olema suht huvitavad, aga selleks jälle mitu päeva vaja seal paikas olla ja neid saari on terve Horvaatia peale tohhuijaa. Praamipiletitega tõmbab juba pankroti majja. Liikusime ühesõnaga edasi, Spliti poole ikka. Aga kuna teed olid jälle ulme kiina-kääna, siis otsustasime teha kõrvalpõike ühele saarele. Seal oli kämpa, mille peale sihtisime, aga leidsime hoopis midagi kordades paremat! Tõeline paradiis. Murter'i nimeline saar ja seal üks lahesopp, mis kunagi olevat kämpa ka olnud, aga lõpetas tegevuse. Igatahes oli seal üks "Lantana" nimeline rannabaar, kust siis küsisime, kas võib seal kõrval telkida. Lahkelt lubati ja lõime oma baasi püsti seal. Ideaalne koht, kus nädalavahetus veeta. Rahulik, meri kiviga visata (sõna otseses mõttes) ja super loodus. Sai ujuda, sai päikest võtta ja me otsustasime lausa kaheks ööks sinna jääda. Mõnulesime niisama ja käisime seal baaris ka söömas. Itaaliapärane toit oli peamiselt, seega lasanje ja pizza läksid mul mõnuga. Ema ja Ivi tellisid esimesel korral tuunikala prae, mis oli sealtsamast merest püütud ja maitses ka väga hea. Hinnad olid muidugi väga mõistlikud, söögid ja joogid läksid umbes 30€ kokku kolmepeale esimene õhtu.
Igatahes otsustasin seal esimesel hommikul ka üle pika-pika aja uuesti jooksma minna. Jalg on nüüdseks õnneks korras ja sain mööda merekallast kiviklibus joosta peaaegu selle saare kesklinna ja sealt tagasi. Õnnis tunne, et saan jälle joosta, hakkas täitsa meeldima ja kahju, et vahepeal mingi poolteist kuud jäi vahele. Isegi pikalt käies hakkas jalg täiega valutama ja lonkasin. Aga nüüd korras ja teisel hommikul võtsin siis vähe suurema väljakutse vastu ja jooksin seal kohaliku mäe tippu, et vaadet näha. Pole enne väga mäest üles jooksnud, seega tegin vahepeal kõndides hingetõmbe pause, aga see ettevõtmine oli seda väärt! Meeletult ilus (pildid ka fb's Eurotripi kaustas) oli seal. Alla tulin terve tee joostes. Ei teagi, kui palju distants tuli, aga võhm oli suht väljas. Tee oli muidugi väga keeruline - lahtised kivid ja kaljunukid ning palju muud, kus enda jalg korralikult ära nikastada või siis korralik käbla maha panna, aga jõudsin tervelt alla tagasi ikka. Siis ootas meid jälle rand ja päike ja lebotasime, kuniks päikest jagus. Nägime ka mingit eriti veidrat olevust seal rannas, mille pilt on ka fb's üleval ja lisasin ka jutukese pildi juurde, seega ei hakka siin üle kordama. Igatahes, väga huvitav tegelane oli :D Ja seal siis saigi meie aeg läbi. Käisin tegin baaris viimase kohvi (seal valmistuti pulmaks, seega mingi 4's pulm, mis meil reisil ette on sattunud) ja lahkusime sealt paradiisist. Igaljuhul soovitan sinna ära eksida, kes peaks kunagi Horvaatiasse sattuma! Täpselt selline koht, kus paar päeva veeta niisama logeledes ja elu nautides. Palju nudiste nägime ka saart avastades, aga seal ei vaadata nende peale viltu, seega laske käia ;)
Edasi oli plaan minna vaatama Šibenikut ja sealset rahvusparki, aga kell jälle hakkas kukkuma, seega otsustasime edasi sõita ja öökohta otsida (JÄLLE!). Tahtsime muidugi mustalt magada veel ühe öö, aga hakkasime Splitile lähenema ja polnud enam absoluutselt vaba pinda kuskil. Seega tulime Spliti ära ja leidsime kämpa natuke linnast väljas. (Kuni siiani on tekst kirjutatud sellessamas kämpas.) Seal kulus kohe blue connection marjaks ära, et läpakat ja telefone laadida.
Hommikul ärgates ja süües saime suure üllatuse osaliseks, kui avastasime, et meie üle tee naabrid siin kämpas on ka eestlased. Nad mingi nädala paikas olnud ja sel päeval just hakkasid tagasi sõitma Eestisse. Tõid meile isetehtud kooki ka, mis oli igavesti hea :) Eestlased on ikka igalpool ja üllatav, et alles nüüd tegelt leidsime esimesed kogu selle reisi vältel. Muidugi Poolas nägime ka Eesti numbrimärkidega autosid, aga ega nendega sõites juttu puhuda ei saanud.
Kämpast endast niipalju, et väidetavalt on neli tärni, aga ei saa aru, mis siin nii luksus siis on. Telkimiskoht on hunnik kive jälle, seega vaiad on siin täiesti kasutud. Kasutasime palki, mis siin oli, et eeskoda ühel telgil pingul oleks. Teine läks, kuidas läks. 1 telk andis nüüd pärast pikka reisi ka järele ja kaarelüli läks katki. Mäkiteibi lahas õnneks hoiab vonksis, kuni reisilõpuni ja siis saab selle ilusti ja kergelt asendada õnneks :)
Niisiis, Split oli meil seal sihtmärgiks. Uurisin ka natsa, mis seal vaadata on, aga väga midagi erilist ei olegi. See ongi selline puhkamise koht ja ööelu pidi olema ülikõva, aga see polnud meil väga võimalik, seega läksime niisama linnapeale chillima. Minu sihiks oli Marjani mägi vallutada, mida ma ka tegin loomulikult :) Seal üleval on loomaaed ka kusjuures, maksab 1-2€, järgmisel korral ehk jõuan. Aga tee tippu on suht väsitav ja paras katsumus, sest isegi oktoobris oli 25 kraadi sooja seal. Särk oli läbikas lõpuks. Nägin ka kahte inimest, kes olid üles jooksnud. Täitsa soojad peast :D Aga vaade oli ilus ja tunne oli hea, et sain käidud :) Enne mäge käisime vanaisaga ka ühes palees maaall. Iga nurgatagune ja kamber meenutas Diablot või mingit muud sellist mängu. No arvestades, et see palee on ehitatud umbes aastal 300, siis on ka selline hõng juures, nagu iga kell hüppaks kuskilt mingi luukere mõõgaga kallale, eriti kui hauakambris olime :D Aga suht huvitav ehitis ja just see, et ta on mingi 1700 aastat siiani säilinud. Hämmastav.
Aga jah, Splitis rohkem miskit polnud teha ja tulime tulema ja sellega algas ka meie koju suundumine. Põhjapoole tagasi. Hakkasime jälle muidugi kämpat otsima või kus saaks mustalt magada (seal riigis see suht võimatu endiselt ja vist isegi illegaalne). Kuna plaanisime järgmisel päeval külastada KRKA rahvusparki, siis mõtlesime sinna lähedale ennast sisse sättida. Mingid metsatukad seal olid, aga sellised kõrvalteed on alati prügimäed ja mitte ametlikud. Täiesti rõve, kuidas maetakse pappi, et teha kämpad jms, aga looduse eest ei hoolitseta. Oh well. Leidsime lõpuks mingi kämpa ka, mis oli VÄGA odav. 40 kohalikku nägu, seega 160 krõpsikut (nii kutsusime mitte-eurot igas riigis) ja see oli 22€ siis. Superluks. Saime natuke petta ka õhtusöögiga seal, sest peremees algul rääkis, et kala maksab 65 krõpsikut, aga hiljem selgus, et MEIE saime valesti aru ja maksis ikka 96. Aga noh, vaidlemine ei aidanud ka, seega maksime ära. Aga toit oli hea siiski, soovitan süüa Horvaatia kohalikke roogi. Enamjaolt on seal pizzad ja muud sellised importtoidud, aga kohalik toit on mereannid peamiselt. Mulle muidu väga need ei istu, aga kalast ei ütle ära ja sellega pole probleeme olnud õnneks :)
Veetsime öö igatahes ja läksime siis KRKA'sse. VÕRRATU! Seda ma ei oska isegi sõnadesse panna, seega googeldage või käige ise ära. Väga mõnus koht ja maksab 90 krõpsikud, seega umbes 12-13€ ja terve päev erinevates kohtades chillida. Tahtsin ühes koopas ka ära käia, mis oli 514 astet trepist üles. Jõudsin sinna, aga nad olid selle muidugi lukku juba pannud. Läksin siis alla tagasi. Hea trenn jalgadele jälle :D Lõpuks hakkasime JÄLLE mõtlema, kuhu ööseks minna ja tulime mõttele, et läheks tagasi Murterisse, kust me tulime alles paar päeva tagasi ära. Mõeldud-tehtud. Sai veel ujuma minna kuuvalgel. Vesi oli endiselt väga mõnusalt soe. Hakkas vaikselt kohale jõudma, et puhkus saab läbi ja viimane nädal jälle tuulamist ja sõitmist ainult. Nautisime siis täiega ka järgmisel päeval kuni kaheni. Võtsime päikest ja naised ujusid. Ja siis panime mööda kiirteed põhja poole, Sloveeniasse. Loomulikult tekkis probleeme ka, sest pikalt ülesmäge, suure kiirusega, raskus peal ja automaatkast - ilmselt kuumenes midagi seal autol üle ja pidime väikse pausi tegema. Edasi sõitsime ainult 90 km/h ja plaanisime Rijekasse ööbima jääda. Damn, see on ikka rõve jant! Mul oli nii siiber juba sellest, et ma ei viitsinud isegi kuskile minna autost, seega ema ja vanaisa käisid uurimas. Ei saanud Horvaatiast midagi ja tõmbasime Sloveeniasse edasi siis. Ja saigi puhkus Horvaatias läbi. Järgmise korrani.

Soovitusi ka siis natsa: kui lähete, siis võtke korter eelnevalt nädalaks või kaheks. Nii, nagu meie käisime, ei ole mingi puhkus. Niisama telkida on pea võimatu, kämpad asuvad kaugel linnadest ja ei ole ka väga odavad. Igatahes, olge kauem ühes kohas ja säästate raha omajagu. Igas linnas on midagi teha ja vaadata. Kui puhata tahate, siis ainult ranniku lähedal ongi mõtet olla. Meri on fantast! :)
Aga eks seda otsustate ise, kuidas oma puhkuse plaanite. Mina igatahes sellist reisi enam ette ei võtta.
Järgmine on ilmselt viimase nädala kokkuvõte ja vsjoo, aga eks paistab jooksvalt.
Olge ilusad! :)

Saturday, October 4, 2014

Eurotrip vol.4: Itaalia - Horvaatia piir

Buongiorno! :D Ei hakka pikalt eessõna plärama, seega siin meie Itaalia seiklus :)

Üle piiri Itaaliasse jõudes oli temperatuuri vahe praktiliselt kohe tunda. SOE OLI! LÕPUKS! Seda me jahtisimegi! Päike paistis, kõik oli ilus ja hakkasime otsima esimest asutust, sest Austria piff otsustas, et ta roamingut ei taha teha ja meil polnud gps'i ühesõnaga. Tuli aga välja, et Itaalias pole suuremas kaupluses sim-kaarte müüa ja peab mingit kindlat telefonipoodi (TIM) külastama. Läksime juhatatud kohta, aga ennnäe imet - pood kinni. Keset tööpäeva, kell 1 päeval. Avati alles pool 4. Eriti mugav riik :D Oleks siis siesta hooaeg, aga ilmselt neil savi, millal ja kuidas töötavad. Saime siiski ühest teisest suuremast kaubanduskeskusest kaardi (Vodafone, ÄRGE OSTKE SEDA! Kallis ja paras jama, nagu hiljem selgus) ja reis jätkus. Austriast olid meil veel telgid märjad, seega pidime otsima koha, kus neid enne õhtut kuivatada. Leidsime mingi lambi põllu, kus mul oli koguaeg paranoia peal, et tulevad mafioosod ja ajavad meid relvadega minema. Kurat neid hulle teab :D Igatahes saime seal oma telgid ära tuulutatud ja tegime ka lõuna seal. Onu helistas ka emale seal ja soovitas kindlalt minna vaatama Sirmione nimelist linnakest kuskil järve juures. Ilus linn muidugi, aga puhtalt turistidele. Ja rikastele takkaotsa. Sinna kauaks ei jäänud, sest oli vaja järjekordselt hakata otsima kohta, kus öö mööda saata. Kammisime igalpool põllud ja kõik jutud läbi, aga igalpool on mais või mõni istandus! Võimatu siledat platsi leida. Lõpuks avastasime mingi platsikese istanduse kõrval, aga paarkümmend meetrit eemal oli ka maantee, kus turistid siis sõitsid Sirmionesse yolotama :D Aga saime öö magatud ja tasuta vahelduseks, sest kämpad endiselt kallid.
Küte on seal riigis ka kallis ja tanklates on praktiliselt võimatu kaardiga maksta. Need iseteenindused ei suuda tuvastada tihtipeale ja ega inimesi seal sees ka ei leidu väga tihti, kes oleks abiks. Seega, sularaha on väga tähtis Itaalias. Nagunii Euro, siis savi. Aga kogu see telkimiskoha otsimine sööb rämedalt kütet ja seega ka raha, seega on lõppkokkuvõttes odavam või sama kallis kämpas ööbida. Igatahes proovisime Itaalias mitte väga tihti tankida ja vähese eest ja saime hakkama. Peale Sirmionet siis pöördusime Veronasse, sest seal pidi olema palju vaadata ja oli ka muidugi. Seal leidis aset Shakespeari "Romeo ja Julia" ja käisime isegi seal rõdu juures ära, kus Julia elas väidetavalt. Turistid olid selle muidugi täielikult ära ummistanud, nagu ka ülejäänud linna. No ise olime ka turistid muidugi, aga ikkagi :D Veneetsias sama teema, aga sinna jõuan hiljem oma jutuga. Verona on igatahes täitsa ilus linn ja väga palju me ei jõudnud/tahtnud seal vaadata, sest kirikutest ja muudest ajaloolistest vaatamisväärsustest suht siiber sellel reisil :D Tahtsime natuke puhata ka soojal maal, mitte palavusega mööda turistidest umbes tänavatel ringi kaapida. Seega, saatsime vanaisa omapäi linnapeale ja läksime ema ja Iviga oma teed. Ei mäletagi, kas sealt midagi üldse ostsin meeneks. Ema ja vanaisa ostsid igaljuhul, aga ma vist hoidsin raha Veneetsia jaoks. Peale Veronat sõitsime allapoole natuke, Chiaggio peale. Täpselt Veneetsia all üle mere, kui täpne olla :D Aga sinna me ei jõudnud, sest avastasime ühe mahajäetud koha, kus kohalikud jahimehed lubasid meil lahkelt öö veeta. Saime enne pimedat vahelduseks telgid üles pandud ja kuivatatud, tegime süüa ja nautisime mõnusat sooja õhtut. Öö oli muidugi täiesti teine teema. Sattusime sellisesse kohta, kus olid hundid. Ema väitis, et paarkümmend meetrit eemal meie telkidest oli mingi kari, kes siis ulgudes omavahel suhtlesid ja ema olevat loodussaatest aru saanud, et nad niimoodi panevad strateegiat paika, kes kust ründab jne. Ema ühesõnaga kobis kibekiirelt mingihetk autosse koos Iviga. Ma ei kartnud otseselt, aga noh, hundikarja vastu üksi ei astuks isegi - ensetapp. Eriti paljaste kätega. Seega lootsin parimat ja enne magama jäämist käis teist korda (esimene kord käis mõte Austrias, kui Villachis magasime, sest seal mäeotsas oli üksik majake, kus elas raudselt Highlander ja oleksin pea maha raiunud ja kõik ta jõu endale saanud, nagu seal filmis, teate küll :D) mõte peast läbi, et oleks pidanud ikka Poolast, Malborkist mõõga ostma, kui seda lossi külastasime :D Siis oleks äkki turvalisem magada olnud. Aga jäime ellu igaljuhul. Hommikupoole jalutasid jahimehed meist seal mööda ja naersid meie üle millegipärast (me ise olime siis veel telkides), aga pärast teretasid väga viisakalt kui lõuna ajal uuesti neid nägime. Aga sealt siis suundusime edasi Chiaggiosse, nagu plaanitud.
Seal avastasime ühe mõnusa ranna, kus siis lebotasime ja nautisime pühapäeva. Sai ka ühe rannas tiirleva müügimehe orki langetud ja ostsin ühe kingituse sealt kaasa. Ilus oli noh (kingitus, mitte müügimees :D)! Sain ka ennast muidugi ilusti roosaks, aga mitte väga hullult õnneks (nüüdseks pruunikam) ja kuna kell hakkas juba õhtusse veerema, siis tuli JÄLLE hakata mingit öökohta otsima. Täie rauaga joppas, sest enne ära sõitu otsustasin teha suitsu ja jalutada tiba ning märkasin ühe kämpa silti sealsamas. Tsekkisin netist järgi ja VIIMANE öö olid nad avatud! Kohe lendasime peale ja saime ilusti ennast paika. Saime elektroonika täis laetud, pesu pestud, ennast pestud jne. Ühesõnaga, superluks. Öö oli soe ja mõnus mereääres suhteliselt. Paarsada meetrit vist vahet ainult.
Järgmine päev viis meid siis minu ühte sihtkohta, miks ma üldse siin reisil olen - Veneetsia! Räägitakse küll, et see on üks ütlemata romantiline linn ja kõike muud, aga kurat, pärast seal täiskomplekti kogemist peaks vist 2 kuud nuudleid sööma! Kondlisõit - 80€/30 minutit! Me küsisime ka muidugi enne, aga nad ütlesid oma vigase aktsendiga nagu 8€, seega istusime ka ühte sisse. Õnneks peab enne maksma ja kui nägime, et 80€, siis tõmbasime sama kiirelt sealt kondlist välja ka. Isegi pilti ei jõudnud teha :D Julm röövimine ja turistilõks. Aga nägime ära San Marco väljaku ja Grand Canal'i ja mingi kiriku ka. Turiste nägime ka. 2x rohkem kui Veronas! Kohalikke oli väga vähe näha, aga eks nad ole seal ainult poodides/söögikohtades/hotellides tööl päevasel ajal. Lapsi ei olnud päeval üldse näha, aga nad olid ilmselt siis koolis. Ei ole veel kohale jõudnud, et siin on ka sügis :D Igatahes Veneetsiast sai päris mitu meenet ostetud. Endale ostsin ka isegi midagi vahelduseks :D Eks kui Eestisse tagasi jõuan, siis pean hakkama kõigiga kokku saama, kellele meene olen ostnud, seega olge valmis :) Ilus on muidugi küll seal Veneetsias ja soovitan kindlasti ära käia seal, kuniks seda linna on - vajub igaaastaselt ju. Aga ärge suvel sinna minna, siis need kanalid haisevad ja palavusega on seal ropult rõve olla. Turiste on ka siis veel rohkem. Kohalikel (rikkamatel) pidigi olema 2 kodu - üks seal linnas ja teine, suvekodu, mandril. Eks tehke omad järeldused, mis seal suvel toimub :) Veneetsias veetsime kokku 7 tundi ja koguaeg jalgadel. Muide, seal saarel on ka parkla, kus 24h parkimine maksab 26€. Soovitan seda varianti, sest mandrilt rongi või bussiga edasi-tagasi sõites, võib see hind tulla suhteliselt sama, mis seal parkida ja auto on turvalises kohas ka. Aga ma jäin üldiselt rahule selle Veneetsiaga. Seda ma tahtsin Itaalias näha seekord ja sain käidud. Kunagi vb lähen uuesti, aga nüüd pigem tahaks ülejäänud Itaaliat avastada. Lõunapool jäi täitsa nägemata ja see tüüp, kes mulle Vodafone'is (PTUI!) kaardi müüs, soovitas kindlalt külastada Firenzet ja Bolognat näiteks. Seega, peab Itaaliasse minema uuesti trippima millalgi ja kauemaks. Siit väike soovitus jälle: ärge minge sinna oma autoga! Lõunas pidi olema päris kindel laks, et võõra maa numbrimärgiga autosse murtakse sisse. Kõige kindlam on kohale lennata ja sealt rentida mingi väike auto. Just väike, sest suurte autodega ei mahu seal manööverdama nii hästi. Lisaks sellele on jalakäijad ja motikajuhid väga nahhaalsed seal. Ja KINDLASTI rentida elektri- või gaasiauto, sest nagu öeldud, küte on kirves suht (Eestiga võrreldes. Soomes sama nagu sain teada). Ja soovitatav on külastada septembris või enne 10'ndat oktoobrit, sest suvel on palav ja siestaga pooled asjad ei tööta ja oktoobris siis läheb külmaks juba. Meie käisime õnneks sel ajal, kui kõik oli veel ilus ja tore. Sai päevitada ja ujuda ja kõik asutused töötasid (kuigi seal väga veider arusaam tööpäevadest ja lahtiolekuaegadest). Niiet, minge ja nautige! Kevadel pidi ka ilus olema :)
Aga peale Veneetsiat leidsime kuskil põldude keskel jälle ööbimiskoha. Raudtee, lennujaam ja sõiduteed ümberringi - FANTASTIKA! Saime hakkama. Tõmbasime kiirelt minema. Horvaatia ootas! Tegime veel lõunapausi Triestes, kus sõime ja ujusime ja nautisime veel ilma. Sealt aga siis suundusime Sloveeniasse ja sealt sipsti läbi Horvaatiasse. Sloveeniasse lähme tagasisõites hoopis. Aga Horvaatia tuleb järgmises postituses. Praegu olen ka siin muidugi, aga eks ma tasapisi üritan kõik kokku koguda mälestused ja ega me veel ära ei lähe, seega tuleb pikem postitus jälle :)
Itaalia on igatahes väga ilus ja awesome riik, kui on piisavalt vaba raha, sest kallis on suht ka. Aga kindlasti lähen sinna uuesti :) Andke aga teada, kes tahab ka minna ja lähme teeme pulli :)
PS: Itaalias on kiirteed tasulised, kes ei tea veel. Piff juhatas millegipärast alati mööda kiirteid ja alles hiljem jõudis mulle kohale, et saab seadistada, et väldiks tasulisi radasi :D Blond hetk noh :D
Praeguseks aga kõik ja nagu ikka, olge ilusad! :)

Wednesday, October 1, 2014

Eurotrip vol.3 Praha-Itaalia piir.

Ohjuudas, kui kaua pole trükkinud. Mitte laiskusest, vaid pole lihtsalt võimalust olnud väga. Päevad on kaootilised ja ei tea iial, millal tekib võimalus üldse kirjutada, seega on natuke unarusse jäänud, aga FB's olen siiski miskit kirja pannud, koos piltidega. Seega, nagu ikka, pilte siia lisama ei hakka ka seekord. Aga jätkame siis sealt, kus pooleli jäi.
Praha oli meil viimati jutuks. Peale seda suundusime Kutna Hora'sse, kus asub see kuulus kontidega sisustatud kabel. Algselt ei olnud meil plaanis üldse sinna minna, aga Praha tänaval üks vene kutt soovitas meil ikka seal ära käia - kui mitte kabeli pärast, siis vähemalt linna vaatama, et pidi olema väga ilus. Tüüp ei valetanud, väga mõnusa atmosfääriga linn oli. Käisime siis selle enam-vähem läbi ja muidugi turistide kombel ostsime igasugu nodi ka kokku. Sain ühe sünnakingi ka sealt soetatud, niiet asjaette läks igaljuhul. Lõpuks siiski otsustasime, et lähme vaatame selle kabeli ka üle. Lootsime muidugi, et on tasuta, aga maksis 90 või 100 kohalikku valuutat ja kaardiga maksta ei saanud, seega Ivi sai ainsana käia, kuna mul ega vanaisal polnud sularaha kaasas ja ema ei tahtnud üldse minna. Piltide pealt tundus igaljuhul väga huvitav ja eks kunagi käin ma seal kindlasti ka ära, kui uuesti Tšehhi satun, mis on üpriski tõenäoline.
Pärast seda siis suundusime edasi Ceski Krumlovi peale. Enne käisime ühest väiksemast linnast, Tabor'ist, läbi ja sõime raekoja platsil pitsat. 3€ suur pitsa! Ja hea oli ka. Kell muidugi hakkas juba õhtusse jõudma, kui Krumlovi lähedale ükskord sattusime, seega asusime ka öömaja samas otsima. Nagu meil kombeks on, siis oli see väga kaootiline ja ilge keberniit. Paar kämpat olid üldse hooaja lõpetanud, ühes linnas ei paistnud isegi elanikke enam olema üldse ja paar üksikut, kes liikvel olid, ei teadnud ka midagi rääkida või ei osanud inglise keelt. Lõpuks muidugi märkasime kuskil teeääres silti sõites viimasel hetkel, mis juhatas meid "Camping Paradijs" nimelisse kohta. Seal õnnestus meil meil katusealune saada siiski. Kaunis kohas asus ka. Sinna jõudes jooksis kits auto eest läbi lausa ja jõgi ning mäed ümbritsesid kogu kämpat. Suht odav oli ka, seega täitsa tip-top koht, kui kellelgi vaja peaks minema. Vanaisa jäi seal öösel haigeks ja oksendas pool ööd ja pool hommikut ka. 12 hommikul oleks pidanud lahkuma sealt muidu, aga lükkus 2'e peale, kuid õnneks sellest mingit probleemi ei tekkinud. Suundusime siis edasi eski Krumlovi linna, sest seal pidi olema palju, mida vaadata. Vanaisa muidugi tahtis sinna väga minna, aga kahjuks jäi tal tulemata, kuna tundis ennast endiselt halvasti ja ootas/magas seni autos. Võimas linn oli igaljuhul. Fantast vaated ja hästi säilinud vanalinn ka. Ja loss oli ka seal päris ilus. Sai muidugi jälle igasugu turistinänni ka soetatud. Ja sellega meie Tšehhi seiklus päädiski. Terve see riik on üks paras vaatamisväärsus minu arvates ja loodus on võrratu! Ma ei teagi, kui kõrgel merepinnast olime vahepeal, aga kõrvad lõid päris tihti lukku ära. Ootan juba järgmist korda, millal tagasi minna :)
Nii, edasi tuli siis Austria. Linz oli esimeseks sihtpunktiks, kus öö veeta. Seal polnud meil plaanis midagi vaadata, seega ei hakanud pead üldse vaevamagi. Ostsime kuskilt kauplusest telefoni kaardi, et netist siis kämpat otsida ja loomulikult leidsime sellise, kus oli raudtee ja maantee kõrval. Muidugi sadas vihma ja polnud tahtmist väga pikalt seal töllerdada ja tõmbasime liikvele Salzburgi suunal. Austria liiklus on parajalt hullumeelne. Ema oli koguaeg närviseisundis ja Austria "piff" ei tahtnud ka väga normaalselt rääkida, seega tekkis väga tihti õigest teeotsast möödasõite ja muid viperusi. Piff oli muidugi uimane ka. Õiget GPS'i on raudselt vaja, et sellist trippi ette võtta! Telefoni oma pole sama ikka ja lisaks kurnab aku ära täielikult. Pean ilmselt isegi uue ostma pärast seda reisi :D Salzburg siis lõpuks jõudis kätte. Kohapeal olles siis sain aru, kust Mozart seda inspiratsiooni ammutas. Vapustav! Pilte muidugi näeb FB's jälle. Käisime kuskil künka peal väga pikaltkondamas, et jõuda lossini ja lõpuks avastasime, et seal pilet maksab 8€ ja peaks VEEL saaks jalgsi tampida ja loobusime. Läksime hoopis trepist alla vanalinna ja mängisime turiste, ehk siis ostsime magneteid jms :D Sain veel paar kingitust ja nägin ka Mozarti sünnimaja ära, seega asjaette käik igaljuhul. Vihm muidugi jälle jälitas meid ja võtsime vastu kurva otsuse, et Šveitsi jätame üldse vahele. Ajaliselt ja rahaliselt poleks välja vedanud muidu, kuna juba niigi olime liiga palju ööbimiste peale kulutanud, sest ilm on olnud rõvedalt märg ja/või külm. Viimase öö Austrias veetsime siiski Alpides, Villach'i nimelises kohas ja öösel oli temperatuur oli 0...+2 soojakraadi vahel. Väga vaheldusrikas kogemus oli igaljuhul, mis näitas, et olime ennast liiga sooja kliima jaoks pakkinud. Aga hommikust süüa Alpide vahel ja näha, kuidas päike üle mägede tõuseb tegi selle kõik tasa. Itaalia poole sõites oli neid vaateid palju-palju muidugi ja jäin väga rahule endiselt.
Käisime veel enne Itaalia piiri Villachi marketist läbi ja ostsime vajalikke asju, ehk siis hunniku magusat ja ühtteist toiduaineid :D
Ja siin ma lõpetan praegu, sest kisub jõle pikaks juba. Itaalia kohta panen jutu üles niipea kui võimalik, sest seal seiklusi ja tegevust jagus päris palju, seega tuleb veel üks pikem postitus ainult sellest. Peale Itaaliat tuleb Horvaatia, kus ma praegu seda kirjutan üldse, aga see tuleb siis hiljem, mis siin toimus.
Uskuge või mitte, aga ma kohati igatsen Eestit ja sealset mugavust ja harjumust. Võõras riik on siiski võõras riik ja sõpradega tahaks siiski suhelda. FB kaudu on see muidugi võimalik, aga kuna vaja pidevalt marsruuti jälgida ja linna peal tuuseldada, siis ei juhtu seda väga tihti kahjuks. Aga kui näeme, siis on millest rääkida, sest kõike ma siin ilmselgelt ei jõua kirja panna :)
Olge ilusad ja kahe nädala pärast kohtume juba! :)