Saturday, November 28, 2015

Kirumine ja värki...

Puiaka!

Nõnda, kuu aega Jaapanis oldud ja võiks vahepeal väikese vahekokkuvõtte ka teha siis jälle :)
Elu on tegus olnud. 6 päeva nädalas tööl ikkagi ja pikad päevad, siis pole kahjuks väga seda avastamise aega kuigi palju olnud, aga ühtteist olen siiski näinud. Oleme siin kolleegidega linna avastamas käinud, söönud kohalikke toite ja võrrelnud asjade hindasi Eestiga. Eestis on enamik tarbekaupu ikka kohutavalt ülehinnatud! Elektroonika ja riided/jalanõud on siin ikka palju odavamad kui Eestis ja mujal Euroopas. Ilmselt transport siia on kõvasti odavam või siis eestlased panevad rämedat juurdehindlust, et rohkem pappi teenida. Ja valik Eestis on siinsega võrreldes palju väiksem ka. Igaljuhul hakkan siit endale paljusi asju soetama, mida eluks vaja läheb :)

Tööst ka siis natuke. Endiselt pole midagi rasket minu jaoks, aga paras jant on koguaeg. Natuke väsitab ja põlved hakkavad tunda andma sellest kükitamisest ja põlvitamisest, sest koguaeg vaja peadpidi kuskil kapis olla ja põrandaligi mingeid torusi isoleerida. Tore on veel see, et endiselt pole kindel, kas sellel tööl ka mingit mõtet on, sest väga palju jamasi koguaeg torudega, mis on jaapanlaste paigaldatud ja kui jamad ei lõppe, siis peab üldse uuesti torud panema ja läheb kõik algusest peale ka meie jaoks. Tööde järjekord on siin täiesti paigast ära, aga ega keegi sellest välja ei tee ja ei võeta kuulda ka. Tulemus on see, et meie, isoleerijad, saame korralikku jantimist tunda, sest ilmselgelt pole piisavalt ruumi, et tööd normaalselt teha saaks. Aga mis seal ikka, tööd on vaja teha ja kui isegi läheb algusest peale, siis on tööd kauemaks :D Eks see ole kaheotsaga asi, nagu ikka. Moraal ja motivatsioon muidugi natuke kannatavad, kui pead tegema tööd, millel ei tundu eriti mõtet olevat. Eriti keeruline on muidugi töödata, kui koguaeg pead püsti tõusma ja töö katkestama, et kedagi mööda lasta, sest igalpool on mingid materjalid ees ja kitsad kohad jne. Ehk siis pole võimalik rahulikult otsast lõpuni midagi teha, koguaeg segatakse ja peab pooleli jätma midagi ja siis lõhutakse üldse su kätetöö ära, sest keegi idioot otsustas, et on hea mõte isolatsiooni peale astuda, et kõrgemale ulatuks ja siis tee uuesti jne jne jne. Närvid on natuke läbi :D :D Uuest aastast igaljuhul peaks olema vähem inimesi tööl ja just poolakad ja leedukad (kes on ühed suurimad töllerdajad ja siiberdajad), sest nende firma töölised otsustasid purjus peaga siin mingit juveeliröövi korraldada ja terve firma saadetakse minema seetõttu. Idioodid. Neil on üldse mingi eriti nõme komme kõike varastada. Panid isegi mu vihmavarju rotti, kuigi oli suht hästi ära peidetud. Nagu mingid narkokoerad, kes tunnevad ripakil asjade lõhna ja siis varastavad ära. Tööriistu ja paljusi asju veel panevad piistu. Õige ka, et nad minema saadetakse, sest enne neid olevat siin olnud kõik täiesti korras ja jamasi polnud.
Ja tagatipuks ei suutnud nad tõprad ühte laeplaati korralikult kinnitada ka ja sain sellega vastu vahtimist, mistõttu mul nüüd esihambast kild väljas. Bastards! Ja jaapanlastest ei saa ma üldse midagi aru, neil puudub täielikult loominguline mõtlemine ja nad teevad ainult seda, mida neil teha kästakse, ei midagi rohkemat. Kui öeldakse, et jaapanlased on väga suured ja asjalikud töötajad, siis vaidlen vastu. Nad oskavad ennast sellisena lihtsalt NÄIDATA! Tegelt on nad lihtsalt robotid ja korralikud loodrid segamini, sest kvantiteet tundub olevat neile tähtsam kui kvaliteet.

Nii, sain natuke pingeid maandada nüüd. Edaspidi peaks olema kõik normaalne jälle ja ehk õnnestub ka kohalikke vaatamisväärsusi näha. Siinsamas lähedal on paar toredat saart, kuhu tahaks minna mingihetk ja loomulikult on siin väga palju lahedaid suveniire, mida peab tasapisi ostma hakkama, sest kolme nädala pärast juba Eestisse puhkusele ja siis tühjade kätega ometi ei saa minna ju :) Magneteid peab kilodes ostma vist juba :D Väike puhkus ei tee paha ja igatsen ka Eesti sööke natuke, kuigi siinsed toidud on ka täitsa mõnusad ja ka tervislikud. Kaalu mul muidugi pole, aga loodetavasti olen miskit nüüd juurde ka võtnud :D Jooksmisest tunnen endiselt puudust, aga tavaliselt peale tööpäeva ei jõua ühtegi üleliigset liigutust teha enam, seega on see kahjuks unarusse jäänud... Ilmad pole ka enam kõige ilusamad. Vihmased ja tuulised, aga õnneks miinuseid siin ei tule veel niipea, kui üldse. Uuel aastal peab miskit soojemat vast selga tõmbama alles, praegu ajab pusa ja nahktagiga täitsa edukalt läbi :)

Praegu vist rohkem polegi muljetada. Pildid on Facebookis, mis vahepeal teinud olen ja üldiselt olen siin ennast suht mõnusalt sisse elanud. Viimane aeg nüüd ka keelt õppima hakata, sest endiselt ei ole inglise keelega siin suurt midagi teha. Aga jaapani keel ei taha ka nii kergelt külge hakata veel, aga võib-olla lihtsalt kardan ennast lolliks teha kuidagi :D Kui sellest hirmust üle saan, siis läheb kõik juba libedamalt :)
Varsti kirjutan jälle, äkki õnnestub miskit huvitavat külastada ja kogeda.
Vahepeal täitus ka poolteist aastat kainena olemisest, seega elu on lill! :)

Olge ilusad! :)

2 comments:

  1. Jou-jou! Lugesin ka nüüd su Jaapani-tegemised läbi. Rõõm kuulda, et huvi ja põnevus ja elamus on senimaani suur, aga ega ma vastupidist ei oodanudki ;) Jaapan tundub päälekauba veel nii müstiline, aga samas ka mingis mõttes eestilik - selline vaoshoitus jms jooned. Viisakuse küsimus on muidugi teine, inimesed on erinevad ka Eestisiseselt. Jaapan tundub olevat sümpaatne oma tohutu loodusega, viisakuse, puhtusega. Aga tead, mis unustasid, lauldes Jaapanile kiidulaulu? Tegemist on saarte kompleksiga, mis istub pmst "maailma serval" ehk maavärinad ja mere alla vajumised jms apokalüptiline shit on väga reaalsed :D Aga natuke põnev ju ka nii :) Minu jaoks oli ka suur üllatus, kui Gold Coastis, Austraalias ühe jaapanlasest vahetusüliõpilasega tutvusin, et tegelikult ei räägigi jaapanlased inglise keelt. Tundub nagu selline high-end arenenud riik, mis 20. saj ajalugu arvestades suht läänelik ja lääne riikidega koostöös, aga näed sa siis! Kuulsin just, et suur jaapani ärimagnaat ostis Eesti start-up'ilt Lingvist teenuse, et nad töötaksid oma äpis välja süsteemi, et jaapanlased inglise keele selgeks saaks. Milline isake! Äkki siis eestlased aitavad japse natuke :) Aga edu!!! Paula

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma sain lõpuks nüüd mahti ka vastata su kommentaarile :D :D Kui täitsa aus olla, siis väga vähe olen seda müstilisust näinud, aga võibolla seeõttu, et ma elan siin suht pommikas (vabandan obvious musta huumori pärast :D) võrreldes teiste kohtadega. Sooviks ise ka näha kõike seda ulmelist loodust ja tunda seda iidset hingerahu. Aga kuna vaba aega palju pole, siis pole jõudnud veel. Aga uues postituses kirjutan emotsioonid üles, mis siin olles vallanud on :)
      Ja maavärinate jms kohta, siis on selle aja jooksul olnud ainult 1 maavärin siin lähedal, mida ma isegi ei tundnud, kuigi oli väga tugev. Ajukas :D Aga eks kunagi tunnen kindlasti, paratamatult... Loodame muidugi, et möödub positiivselt see kogemus :)

      Delete