Saturday, March 10, 2018

Viimast päeva 30!

Oy!

Eluke siinpool on täitsa ilus. Võtan viimase nädala põgusalt kokku ja siis räägin ka natuke muud juttu, mis toimunud ja peas mõlkunud.

Tööle pole endiselt muidugi saanud, sest siin peab lihtsalt hunniku erinevaid koolitusi läbima, et kaevandusse tööle minna. Nüüdseks oleme läbinud 4 erinevat koolitust: basic scaffolding, confined spaces & gas testing, fire & emergency ja working in heights. Järgmine nädal peaks veel miski koolitus olema, aga selle kohta pole veel täpsemat infot saanud. Põhimõtteliselt oleme me praeguseks nii tellinguehitajad kui ka päästekommando. 😁 Need koolitused oleks muidu päris kena kopika maksnud, aga õnneks tööandja maksis need esialgu ise ära ja eks siis tulevikus vist arvestatakse palgast maha. Tunne on selline, et tahetakse meid kohe supervisoriteks teha, aga noh, kahtlen selles. 😁 Siiber on muidugi ees nendest koolitustest, aga bürokraatiast mööda ei saa sellel alal, seega kannatame ära ja siis lähme ränka pappi kokku kraapima kuskile 50-kraadisesse "mis-iganes-kaevandusse". Tõotab huvitavat kogemust taaskord. 😊

Nii, muud juttu ka siis natuke. Paljud on ilmselgelt arvamusel, et siin on kallis elu ja peab väga palju raha kaasa võtma ja mida kõike muud. Tegelikult, kui oskad targalt majandada ja kohe näpud püsti põlvini merre ei jookse, siis saab siin ka suhteliselt väheste vahenditega hakkama esialgu. Suitsetada on siin muidugi VÄGA kallis. Alkohol maksab natukene rohkem kui Eestis, aga seda ainult siis, kui osta väikestes kogustes. Söök on laias laastus sama ja kohati odavam isegi kui eestis. Aga kui ükskord tööle saab, siis on vahe märgatav.  Majutusega on muidugi alguses kõige keerulisem, seega ideaalis soovitan kõigil tulijatel kellegi tuttava juures crashida, sest muidu lihtsalt maksaks ennast pankroti äärele. Endiselt olen ma südamest tänulik, et Sirli ja Isaac meid nii lahkelt Mandurah's vastu võtsid ja tänu neile oleme ka siinsete koolituste ajal saanud Isaaci venna juures elada! 💛 Ja loomulikult aitasid nad meid igapäeva toimetuste juures, nagu mis poest mida saab ja kuidas kõik muu siin eluks vajalik korda ajada. Kui keegi siinsetest lugejatest plaanib tulla Austraaliasse sel ajal, kui ma siin olen, siis kindlasti teen samamoodi, sest kaasmaalasi tuleb ikka aidata!
Tegelikult käisid Axel ja Tui (Isaaci vend ja tema elukaaslane) ka kahte uut maja vaatamas, aga esimene oli üldpildis ilus, aga naabriteks olid sõnaotseses mõttes crackheadid, seega see plaan läks sinnapaika. Teine maja oli asukoha ja suuruse poole pealt idekas, aga palju vajalikke asju seal polnud ning vajas üleüldiselt korrastamist, seega hetkel veel ei koli kuskile. Me ise muidugi veel ei saa eraldi elamist endale lubada, sest raha vaja ja soovitakse ka palgalehti näha ja vahel ka soovitust eelnevalt üürijalt jne jms, seega praegu on selline pisike muhe kommuunikas, aga õnneks meil suurepärane klapp, niiet veel tänavale ei tõsteta.😁

2017. aastal ütlesin enda sünnipäeval, et 2018 lähen ma Aussie. Samuti lubasin ma endale, et 31. sünnipäeval olen ma soojas ja palmi all. Teine lubadus muidugi ei täpsustanud, et kus, aga väga huvitavalt langesid need kaks plaani kokku, mille üle olen ma superõnnelik! Loomulikult ma igatsen oma nunnut, Porrut, sõpru ja perekonda ja ajavahe tõttu on natuke keeruline see suhtlemine, aga ega ma siia kauemaks kui aastaks ei jää, seega pean vastu ja naasen Eestisse õnnelikuna ja rahulolevana, sest Austraaliasse olen ma siiski aastaid tahtnud tulla! 😊

Nii. Ma nüüd naudin oma viimast päeva 30-aastasena lõõgastudes, päikesest eemale hoides (ma olen suht praekana väga lappes päevitusega, hahahaa) ja mõeldes kõigile kallimatele inimestele! Ja tõstan muidugi õlle Teie auks! 😊

Olge ilusad!💛

No comments:

Post a Comment