Living the life

Ohjuudas, mul ei tule see postitamine kuidagi välja, aga nagu lubasin, siis ma polegi igapäevane postitaja :D Päris palju igasugu imeasju on juhtunud siin pärast viimast memot. Kõik ei kannata muidugi laiemat avalikkust, aga kes teavad, need teavad, seega ei jää ühele detailile siin rohkem tähelepanu pöörama.

Väga paljud kindlasti suutsid juba mu Fb seinal näha päris huvitavaid staatuseid ja kommentaare, kuidas ma siin kiirabi ja kõike muud kirusin? Novot, siit loo moraal: ÄRGE KASUTAGE PUTUKAMÜRKI KUI TEIL POLE AKEN LAHTI JA MIDAGI KAITSVAT NÄO EES!!! Ma oleks tõesõna peaaegu oma elust ilma jäänud läbi lämbumissurma. Hingata ei saanud ja köhimine ajas ainult oksele, seega ropsisin ja üritasin kuidagi hingata samal ajal, mis oli ilmselgelt suurim katsumus mu jaoks. Kutsusin kiirabi ka kuidagimoodi, arvestades, et rääkimine oli piiratud. Aadressi sain öeldud vähemalt ja siis põgenesin õue ootama, et värsket õhku natuke saada. Vähemalt siis sain kuidagi õhku. Aga kogu see kamm nende meedikutega viskas kogu mu usalduse kiirabi suhtes peldikupotist alla. Kõigepealt tahtsid, et ma selgitaks, mis juhtus (endiselt ei saanud korralikult rääkida, õhupuudus täielik). Palusin pastakat ja paberit, et kirja panna, aga ei antud ja vahiti otsa, nagu ma oleks nõdrameelne. Siis sain kuidagi välja öeldud, et putukamürk. Siis enam-vähem sõimati nägu täis, et miks sa jobu seda sisse hingasid, et mingit laksu saada vä? Siis oma viimase hingega saatsin nad kuradid nii sügavale suguelunditesse, et nad ehmatasid ennast vist eestlasteks (venelased olid muidu) ja lubasid mulle politsei kutsuda. Ma siis saatsin nad uuesti kus kurat ja tõmbasin sealt autost minema. Lõuga lubasin ka anda ühele eidele (ups :D). Siis läksin tuppa tagasi ja uurisin Fb rahva käest, et kuidas hingamisteede esmaabi käiks? Sealt tuli ka vastus - ohtralt vett ja värsket õhku. Tänud, Imre Lebedev, et sa üleval olid. Ma ilmselt võlgnen sulle oma elu! :) Vot, selline elamus siis. Peaaegu oleks surnud praegu ja ei kirjutaks seda. Olen igatahes tänulik, et mul mingi kaitseingel olemas on, kes vist on väga väsinud mu sitast :D

Nõnda, autokoolist ka törts. Sõidud sujuvad hästi, isegi meeldivalt üllatunud, et oskan isegi sõita täitsa adekvaatselt. Eks kogemused tulevad siis kui load käes, aga ehk saan eksamid tehtud. Ma paras tuulepea siiski kohati ja ei suuda keskenduda kõigele vajalikule, mis liiklusega seotud. Igasugu muud idiootsed mõtted tekivad kuskilt alati vahele :D Teooriaeksamit saaksin teha juba, aga ma olen totaalses ajahädas ja pole absoluutselt kindel oma võimetes, sest pole mahti olnud õppida (praeguse kirjutamise asemel võiks õppida, aga nohjah, enne tegin teste natsa :D). Aga loodan, et mai alguses saan sellega ühelepoole. Ja nüüd mu suurim pind perses: ESMAABI! Ma kartsin seda, ausõna. Mingeid hirmujutte lugenud ja eelmine kord kogesin ka, et see mingi totaalne ajukepp ja mida kõike veel (kuskil allpool on pikemalt juttu ka). Tänane tulemus? 3h KOKKU! WTF?! Alguses oli küll väike eksam, et olen materjali läbi vaadanud ja kui liigselt vigu polnud, siis sai praktikale edasi kohe. Praktikat oli umbes 2,5h ja siis nukk ja minema. Vsjoo. Aga siiski, ma olen asjadega kursis tänu nendele videotele ja PDF failile, mille ma läbi lugesin, seega tunnen, et võin vajadusel esmaabi anda küll, kui see minust sõltub :) Sellega on igatahes ühelpool ja suur pinge õlult läinud jälle. Nüüd siis teooriat õppima... Oh God...

Ahjaa, mu uus suur armastus - TARTU! Kes ei tea, siis mu isa sealt pärit ja olen seal väga palju lapsena paiknenud vanaema juures jne. Aga nüüd täiskasvanuna on seal ikka totaalselt teine teema käia. Kes on Tallinnas pikalt elanud ja siis Tartusse läinud, see teab, millest räägin. Kõik on nii rahulik ja stressivaba, Kellelgi ei ole koguaeg kuskile kiire ja õhkkond on igati positiivsem. Kaks nädalavahetust olen seal nüüd käinud (tsau, Marietta! :) ) ja ausalt, kumbki kord pole tahtnud sealt enam ära tulla. Kohusetunne muidugi lõpuks kupatab rongi peale, sest peab tööle minema, aga ausalt on hetkel selline tunne, et sügisel kolin sinna. Tööga oleks muidugi tuksis seis siis ja raadioga ka, mis oleks üpris nõme, sest ma tunnen, et just hakkavad asjad ülesmäge aina rohkem minema (lõpuks!). See oleks kindlasti suur tagasilöök, sest peaksin Tartus täiesti nullist alustama, aga vahelduseks oleks tore jälle oma mugavustsoonist välja saada ja midagi uut proovida. Aga eks see paistab, kauge tulevik veel mu jaoks, elan siiski üks päev korraga. :)

Šopanud olen ka, aga see ei koti kedagi nagunii :D Leidsin lõpuks kollaseid normaalseid riideid natuke ja olen jälle kollane kaosemeister. Tänud ka Ott-Sander Palmile ja Getter Jaanile, kes mulle sünnaks kollased NIKE'id kinkisid! Super awesome'id olete! :)

Polaroid kaamera ostsin vahepeal, väga lahedad pildid tulevad sellega :)

Polaroid SUN 600

Sebastian

Skype'i õhtu Kaisa, Cärolini ja keegi nende sõbranna :D

Ajah, Mariani madu, Sebastiani, hoian ka! Oi, ta on ikka ülilahe! :)

Käeketina vahel tore kanda.

Aga hetkel vist muud polegi väga juhtunud. Olen üritanud oma kaootilise graafiku kõrvalt ka sõpradega ikka kokku saada ja miskit huvitavat teha, mis on õnneks ka õnnestunud :) Tre.ee 14. sünnal sai ka käidud, koos Arttoga kusjuures, oli äge ilmselgelt. Nagu vanadel aegadel :P
Lähiajal on plaanis 1 asi Krisiga ära proovida, aga see las jääb siis järgmiseks postituseks.
Toodles! :)