Eurotrip vol. 5 - Horvaatia

Hola! Horvaatia siis on käes lõpuks. Lendame kohe teema juurde siis :D
Olime juba harjunud, et Itaalias oli soe, seega ei kõigutanud esialgu see, et väljas 25 kraadi sooja ja mõnus päike. Aga et see ilm siiani on selline, oli küll tore üllatus. Ma päevadest väga ei tea midagi, millal jõudsime jne, sest puhkus on ja ei viitsi väga süveneda sellesse. Tean ainult seda, et nädala pärast peaksime olema Eestile väga lähedal juba. Poolas ilmselt. Aga kuna seal on külm, siis kavatseme siin nautida päikest niipalju, kui võimalik. Praeguseks olen päris hea jume peale saanud :D Aga okei, alustame ikka algusest.
Sloveeniasse pöördume korra tagasi. Et sealseid maanteid pidi sõita, peab ostma 15€ eest mingi kleepeka esiklaasile, mis kehtib siis nädal aega. Loodetavasti töötab see ka veel siis, kui tagasi tuleme sealt kaudu, sest mingi 50 kilomeetri jaoks, et Horvaatiasse sõita, oleks see küll sulaselge röövimine. Trahv võib olla umbes 300€, kui kleeps puudub, seega kohustuslik igaljuhul. Enne kiirteele tegelt ei lastagi, kui seda ei ole. Ja mis tuli veel üllatusena, oli see, et Sloveenia-Horvaatia piiril küsiti dokumente. Me algul ei teadnud, et läheb vaja ja siis ema küsis vigases inglise keeles, et mida ta meilt tahab. Mees oli jumala hämmingus alguses, aga siis küsis, et mis me ise arvame? Ema küsis, et raha? Mees vastas, et raha on muidugi alati vaja, aga seekord siiski sooviks ainult dokumente näha. Õnneks oli mehel huumorisoon olemas, muidu kurat teab, mis oleks juhtunud :D Asjad olid loomulikult kõigil korras ja teekond jätkus.
Esimese öö otsustasime veeta Selce kämpas, aga tee sinna oli küll väga ulmeline. Ema väga ei fänna neid mägiteid ja siinsed teed on ikka üle mõistuse, eriti ranniku lähedal. Piirded ka kohati puuduvad või on üksikud kivipostid lihtsalt ette pandud, aga sellist turvatunnet küll ei tekkinud. Aga raisk, mis vaated! Ühelpool kaljud, teiselpool sinine meri ja sinna mereni on päris mitukümmend või isegi üle saja meetri kukkumist. Ja all ranna ääres on siis väikesed linnakesed. Teed ise on eriti vooklevad ja tõusude-langustega pidevalt. Ja autojuhid on närvihaiged ja suitsiidsed ilmselt, sest koguaeg elati seljas ja siis oli vaja neid mööda koguaeg lasta, aga polnud teeperva, kuhu ennast tõmmata, et mööda saaks minna tagumine. Ühesõnaga, väga närviline sõit emale.
Aga jõudsime kämpasse lõpuks. Suht narts võib öelda vist :D Samamoodi kallaku peal, kuhu on siis üritatud teha erinevad tasandid. Seega, maapind on kruusa ja kive täis, kuhu telgivaiu väga ei pane eriti hästi, aga saime kuidagi hakkama. Lisaks nälkjad ja muud satikad. Pöidlasuurust ämblikku nägin ka. Vähemalt pimedas pealambiga tundus nii suur, võis ka väiksem olla :D Mul oli savi ja keerasin magama ära, sest pikk päev seljataga ja kopp oli juba ees sellest öökoha jahtimisest. See on endiselt nii tavaline meil, et otsid lolliks, kus saaks looduslikult magada ja lõpuks loobud. Itaalias olid põllud ja kasvandused, Horvaatias pole lihtsalt HORISONTAALSET MAAPINDA! Ainult kaljud ja 30-kraadise nurga all maalapid. Enam-vähem lamedad platsid on kellegi maja kõrval või siis nii metsas, et ei õnnestu autoga ligi pääsega ja telkide jaoks pole ruumi. Seega, apartmentid või kämpad siin ainsad variandid. Üks võimalus on veel muidugi CouchSurfing teema, aga kuna meid 4, siis on raskem leida kohta, kus keegi pakuks öömaja niimoodi. Aga saime öö veedetud Selce's ja hommikul, nagu ikka, 12'ks minema, sest muidu peab uue päeva eest maksma. Elektriga on ka nendes kämpades ilge jant, sest koguaeg on seda "blue connectionit" vaja, mida meil polnud. Lõpuks otsustasime osta selle Bauhausist, et oleks olemas vajadusel ja läks ka vaja muidugi, aga see tuleb hiljem.
Nii, Selce'st suundusime siis edasi allapoole. Sain soovituse, et käiks ka Zadar'ist läbi, sest see pidi olema väga äge. Enne sinna jõudmist, tegime peatuse Novi Vinodolski's, kus mõtlesime, et kurat, tahaks ujuma minna ka vahelduseks jälle, kuna ilm oli super tõepoolest. Liivaranda on siin igatahes suhteliselt võimatu leida, seega peab leppima kiviklibuga. Isegi merepõhi läheb suht hilja liivaseks, aga siis on vesi juba üle pea ka. Vesi on siin üldse nii selge, et sügavust väga hinnata ei oska. Kõnnid natuke ja korraks ujud ja põhi ongi kadunud, kuigi näed jumala selgelt seda. Vesi ise on õnneks piisavalt soolane, et ära uppuda on raske ja tikksirgelt olles jääb pea ikka veepeale hõljuma omaette, või siis mõni laine lükkab sind selili ära. Aga N.V.'s siis läksime ujuma. Enne tegime kohalikus kohvikus väikse kohvi ka muidugi. Vanaisa ei tahtnud ujuma minna muidugi, seega tema jäi autot valvama ja arvetega tegelema, kuna kuu hakkas läbi saama ja tal harjumus sees, et eelmise kuu asjad peab korda saama. Pärast käis veel kohaliku linnaga ka tutvumas igatahes, kui me ujusime, niiet tal oli kõik hästi. Me leidsime mingi väikse saarekese, kuhu oli ka teekene tehtud, et sinna saada. Ujusime ja käisime avastasime kohalikku floorat ja faunat. Nägin krabi ka, aga pilti ei jõudnud teha raipest :D Palvetajaritsikat polnud ka enne näinud ja sain temast pildi vähemalt. Lühidalt, suht huvitav oli seal :)
Õhtu hakkas kätte jõudma ja mõtlesime, et proovime mustalt (looduslikult) siis telkida vahelduseks. Endiselt, võimatu! Hakkasime siis apartmenteid jahtima. Inimesed on idikad siin. 2x oli variant, et saaks hea hinnaga. Ühes kohas olid 2 naist, kellest 1 ütles hinnaks 40€, teine 50€. Kahe toa eest. 40 oleks isegi nõus olnud maksma, aga see tundus liigne jantimine ja teine naine ikka jahus 50 ja 50, kuigi esimene ütles 40 koguaeg. Teises kohas oli nii, et palusime kohe lihtsalt ühte tuba, sest oleks saanud oma madratsid lisaks põrandale panna ja linasid pole vaja, sest omad magamisasjad kaasas. Hinnaks pakkusime 30€. Naine oli meie arusaama järgi põhimõtteliselt nõus, aga mees tal ütles, et hinnaks on 2 tuba ja 60€ ja kõik. Tekib küsimus, et kas nad on nõdrameelsed? Neil on siin hooaeg läbi ja meie olime AINSAD, kes seal liikusid. Nad ei saanud elusees sel õhtul endale sinna üürilisi ja jäid ilma ka sellest 30€, mis me pakkusime ühe toa eest ja nad ei oleks pidanud isegi linasid pärast pesema. Ärivaist neil puudub igatahes. Lõpuks saime kuskile maja taha telkima kolmandas kohas. Ei saanudki aru, kas sealne pealik oli mees või naine. Tundus nagu naise keha, aga hääl oli väga madal. Kas niisama ära joonud või siis oli lihtsalt väga veidra kehaga mees :D Seal olid kassid, kes meil kaost külvasid ja tahtsid me toitu nahka panna ja ööseks telki ronisid. Aga saime enda elektroonika täis laetud ja seal olevat isegi mingi "internet cafe" ehk siis trepp, kus pidi hea levi olema mingil lambi wifil :D Aga ei, 30€ ja jäime suht rahule. Ei olnud mingit kellaaega ka, millal pidime lahkuma, seega chillisime seal hommikul rahulikult ja peale lõunat liikusime edasi, Zadar'i. Muidugi saime teada, et päeval pole seal väga midagi teha ja et kohalik vaatamisväärsus on alles õhtul töötamas ("Mere orel", otsige Wikist või Google'ist, igavesti huvitav asi tundub), aga meile see variant ei sobinud. Käisime kirikutornis "vaadet imetlemas", mis väga emotsioone ei tekitanud ja tegime kiire ringi peale ja tulime tulema. Peab kunagi siis uuesti minema, et seda orelit töötamas näha. Ja saared ka seal, mis pidid olema suht huvitavad, aga selleks jälle mitu päeva vaja seal paikas olla ja neid saari on terve Horvaatia peale tohhuijaa. Praamipiletitega tõmbab juba pankroti majja. Liikusime ühesõnaga edasi, Spliti poole ikka. Aga kuna teed olid jälle ulme kiina-kääna, siis otsustasime teha kõrvalpõike ühele saarele. Seal oli kämpa, mille peale sihtisime, aga leidsime hoopis midagi kordades paremat! Tõeline paradiis. Murter'i nimeline saar ja seal üks lahesopp, mis kunagi olevat kämpa ka olnud, aga lõpetas tegevuse. Igatahes oli seal üks "Lantana" nimeline rannabaar, kust siis küsisime, kas võib seal kõrval telkida. Lahkelt lubati ja lõime oma baasi püsti seal. Ideaalne koht, kus nädalavahetus veeta. Rahulik, meri kiviga visata (sõna otseses mõttes) ja super loodus. Sai ujuda, sai päikest võtta ja me otsustasime lausa kaheks ööks sinna jääda. Mõnulesime niisama ja käisime seal baaris ka söömas. Itaaliapärane toit oli peamiselt, seega lasanje ja pizza läksid mul mõnuga. Ema ja Ivi tellisid esimesel korral tuunikala prae, mis oli sealtsamast merest püütud ja maitses ka väga hea. Hinnad olid muidugi väga mõistlikud, söögid ja joogid läksid umbes 30€ kokku kolmepeale esimene õhtu.
Igatahes otsustasin seal esimesel hommikul ka üle pika-pika aja uuesti jooksma minna. Jalg on nüüdseks õnneks korras ja sain mööda merekallast kiviklibus joosta peaaegu selle saare kesklinna ja sealt tagasi. Õnnis tunne, et saan jälle joosta, hakkas täitsa meeldima ja kahju, et vahepeal mingi poolteist kuud jäi vahele. Isegi pikalt käies hakkas jalg täiega valutama ja lonkasin. Aga nüüd korras ja teisel hommikul võtsin siis vähe suurema väljakutse vastu ja jooksin seal kohaliku mäe tippu, et vaadet näha. Pole enne väga mäest üles jooksnud, seega tegin vahepeal kõndides hingetõmbe pause, aga see ettevõtmine oli seda väärt! Meeletult ilus (pildid ka fb's Eurotripi kaustas) oli seal. Alla tulin terve tee joostes. Ei teagi, kui palju distants tuli, aga võhm oli suht väljas. Tee oli muidugi väga keeruline - lahtised kivid ja kaljunukid ning palju muud, kus enda jalg korralikult ära nikastada või siis korralik käbla maha panna, aga jõudsin tervelt alla tagasi ikka. Siis ootas meid jälle rand ja päike ja lebotasime, kuniks päikest jagus. Nägime ka mingit eriti veidrat olevust seal rannas, mille pilt on ka fb's üleval ja lisasin ka jutukese pildi juurde, seega ei hakka siin üle kordama. Igatahes, väga huvitav tegelane oli :D Ja seal siis saigi meie aeg läbi. Käisin tegin baaris viimase kohvi (seal valmistuti pulmaks, seega mingi 4's pulm, mis meil reisil ette on sattunud) ja lahkusime sealt paradiisist. Igaljuhul soovitan sinna ära eksida, kes peaks kunagi Horvaatiasse sattuma! Täpselt selline koht, kus paar päeva veeta niisama logeledes ja elu nautides. Palju nudiste nägime ka saart avastades, aga seal ei vaadata nende peale viltu, seega laske käia ;)
Edasi oli plaan minna vaatama Šibenikut ja sealset rahvusparki, aga kell jälle hakkas kukkuma, seega otsustasime edasi sõita ja öökohta otsida (JÄLLE!). Tahtsime muidugi mustalt magada veel ühe öö, aga hakkasime Splitile lähenema ja polnud enam absoluutselt vaba pinda kuskil. Seega tulime Spliti ära ja leidsime kämpa natuke linnast väljas. (Kuni siiani on tekst kirjutatud sellessamas kämpas.) Seal kulus kohe blue connection marjaks ära, et läpakat ja telefone laadida.
Hommikul ärgates ja süües saime suure üllatuse osaliseks, kui avastasime, et meie üle tee naabrid siin kämpas on ka eestlased. Nad mingi nädala paikas olnud ja sel päeval just hakkasid tagasi sõitma Eestisse. Tõid meile isetehtud kooki ka, mis oli igavesti hea :) Eestlased on ikka igalpool ja üllatav, et alles nüüd tegelt leidsime esimesed kogu selle reisi vältel. Muidugi Poolas nägime ka Eesti numbrimärkidega autosid, aga ega nendega sõites juttu puhuda ei saanud.
Kämpast endast niipalju, et väidetavalt on neli tärni, aga ei saa aru, mis siin nii luksus siis on. Telkimiskoht on hunnik kive jälle, seega vaiad on siin täiesti kasutud. Kasutasime palki, mis siin oli, et eeskoda ühel telgil pingul oleks. Teine läks, kuidas läks. 1 telk andis nüüd pärast pikka reisi ka järele ja kaarelüli läks katki. Mäkiteibi lahas õnneks hoiab vonksis, kuni reisilõpuni ja siis saab selle ilusti ja kergelt asendada õnneks :)
Niisiis, Split oli meil seal sihtmärgiks. Uurisin ka natsa, mis seal vaadata on, aga väga midagi erilist ei olegi. See ongi selline puhkamise koht ja ööelu pidi olema ülikõva, aga see polnud meil väga võimalik, seega läksime niisama linnapeale chillima. Minu sihiks oli Marjani mägi vallutada, mida ma ka tegin loomulikult :) Seal üleval on loomaaed ka kusjuures, maksab 1-2€, järgmisel korral ehk jõuan. Aga tee tippu on suht väsitav ja paras katsumus, sest isegi oktoobris oli 25 kraadi sooja seal. Särk oli läbikas lõpuks. Nägin ka kahte inimest, kes olid üles jooksnud. Täitsa soojad peast :D Aga vaade oli ilus ja tunne oli hea, et sain käidud :) Enne mäge käisime vanaisaga ka ühes palees maaall. Iga nurgatagune ja kamber meenutas Diablot või mingit muud sellist mängu. No arvestades, et see palee on ehitatud umbes aastal 300, siis on ka selline hõng juures, nagu iga kell hüppaks kuskilt mingi luukere mõõgaga kallale, eriti kui hauakambris olime :D Aga suht huvitav ehitis ja just see, et ta on mingi 1700 aastat siiani säilinud. Hämmastav.
Aga jah, Splitis rohkem miskit polnud teha ja tulime tulema ja sellega algas ka meie koju suundumine. Põhjapoole tagasi. Hakkasime jälle muidugi kämpat otsima või kus saaks mustalt magada (seal riigis see suht võimatu endiselt ja vist isegi illegaalne). Kuna plaanisime järgmisel päeval külastada KRKA rahvusparki, siis mõtlesime sinna lähedale ennast sisse sättida. Mingid metsatukad seal olid, aga sellised kõrvalteed on alati prügimäed ja mitte ametlikud. Täiesti rõve, kuidas maetakse pappi, et teha kämpad jms, aga looduse eest ei hoolitseta. Oh well. Leidsime lõpuks mingi kämpa ka, mis oli VÄGA odav. 40 kohalikku nägu, seega 160 krõpsikut (nii kutsusime mitte-eurot igas riigis) ja see oli 22€ siis. Superluks. Saime natuke petta ka õhtusöögiga seal, sest peremees algul rääkis, et kala maksab 65 krõpsikut, aga hiljem selgus, et MEIE saime valesti aru ja maksis ikka 96. Aga noh, vaidlemine ei aidanud ka, seega maksime ära. Aga toit oli hea siiski, soovitan süüa Horvaatia kohalikke roogi. Enamjaolt on seal pizzad ja muud sellised importtoidud, aga kohalik toit on mereannid peamiselt. Mulle muidu väga need ei istu, aga kalast ei ütle ära ja sellega pole probleeme olnud õnneks :)
Veetsime öö igatahes ja läksime siis KRKA'sse. VÕRRATU! Seda ma ei oska isegi sõnadesse panna, seega googeldage või käige ise ära. Väga mõnus koht ja maksab 90 krõpsikud, seega umbes 12-13€ ja terve päev erinevates kohtades chillida. Tahtsin ühes koopas ka ära käia, mis oli 514 astet trepist üles. Jõudsin sinna, aga nad olid selle muidugi lukku juba pannud. Läksin siis alla tagasi. Hea trenn jalgadele jälle :D Lõpuks hakkasime JÄLLE mõtlema, kuhu ööseks minna ja tulime mõttele, et läheks tagasi Murterisse, kust me tulime alles paar päeva tagasi ära. Mõeldud-tehtud. Sai veel ujuma minna kuuvalgel. Vesi oli endiselt väga mõnusalt soe. Hakkas vaikselt kohale jõudma, et puhkus saab läbi ja viimane nädal jälle tuulamist ja sõitmist ainult. Nautisime siis täiega ka järgmisel päeval kuni kaheni. Võtsime päikest ja naised ujusid. Ja siis panime mööda kiirteed põhja poole, Sloveeniasse. Loomulikult tekkis probleeme ka, sest pikalt ülesmäge, suure kiirusega, raskus peal ja automaatkast - ilmselt kuumenes midagi seal autol üle ja pidime väikse pausi tegema. Edasi sõitsime ainult 90 km/h ja plaanisime Rijekasse ööbima jääda. Damn, see on ikka rõve jant! Mul oli nii siiber juba sellest, et ma ei viitsinud isegi kuskile minna autost, seega ema ja vanaisa käisid uurimas. Ei saanud Horvaatiast midagi ja tõmbasime Sloveeniasse edasi siis. Ja saigi puhkus Horvaatias läbi. Järgmise korrani.

Soovitusi ka siis natsa: kui lähete, siis võtke korter eelnevalt nädalaks või kaheks. Nii, nagu meie käisime, ei ole mingi puhkus. Niisama telkida on pea võimatu, kämpad asuvad kaugel linnadest ja ei ole ka väga odavad. Igatahes, olge kauem ühes kohas ja säästate raha omajagu. Igas linnas on midagi teha ja vaadata. Kui puhata tahate, siis ainult ranniku lähedal ongi mõtet olla. Meri on fantast! :)
Aga eks seda otsustate ise, kuidas oma puhkuse plaanite. Mina igatahes sellist reisi enam ette ei võtta.
Järgmine on ilmselt viimase nädala kokkuvõte ja vsjoo, aga eks paistab jooksvalt.
Olge ilusad! :)